Stanley LAs (vol 94) - "Nädal 7 ja isiklik rekord"

 Tervist!

Shania Twain - "Man, I Feel Like A Woman" (http://www.youtube.com/watch?v=Yu17HNXfsTM) - See oli mul sel nädalal Kantri LPW looks.

Disturbed - "Another Way To Die" (http://www.youtube.com/watch?v=HwELajFteTo&feature=branded) - Võimalik, et millalgi hakkan mängima ühes bändis, mis teeb umbes seda stiili muusikat... eks näis...

Eelmine nädal läks päris kiiresti.. Tegemist oli üsna palju, nagu alati. 

Teisipäeval oli mul teine proov selle vanakooli hevibändiga. Teine proov läks juba ladusamalt, kui esimene. Õhkkond oli vabam ja ma ise tundsin vast ka natuke mugavamalt trummide taga selliseid kiireid asju mängides. Ma jään oma algse arvamuse juurde, et see pole päris minu stiil, aga kogemuse mõttes on ikka üsna hea - peale ega see stiil nüüd nii halb ka ei ole..

Kolmapäevane põhisündmus oli Kantri LPW, kus ma polnud seni veel kordagi käinud. Kuna mul on nüüdseks 10 nõutavat LPW'd sooritatud, siis siit edasi läheb nö ülevoog. Kantri oma tundus hea koht kust seda alustada. 

Nagu eelnevalt öeldud, siis oli seekord esitamisel Shania Twaini lugu. Tegelikult on Kantri omas iga nädal kaks lugu (üks meeslauljale ja teine naislauljale), mida siis vaheldumisi esitatakse. Ma panin end kirja mõlema loo jaoks, kuid kuna teise loo puhul olin ootenimekirjas, siis paraku minu korda kätte ei jõudnud tulla seekord. Esitatud lugu läks suhteliselt okeilt. Alguses kippusin liiga löögi peale mängima ja lugu liiga "edasi" viima.. (mitte kiirustama). Tehniliselt oli ka enam vähem korras. See instruktor mainis ainult seda esimest ja pani tulemuseks 96. 

Neljapäeval oli siis minu rekordipäev. Kuna tundide poolest on neljapäev kõige lühem päev (kaks järjestikust tundi ja 12ks on läbi), siis peale lõunasööki olin ma kella 13ks juba laboris. Esimese tunnikese võtsin rahulikult sättimisele ja meilide kontrollimisele, aga siis 14st alustasin harjutamisega............kuni kella 23.40ni. Algne plaan oli 00ni harjutada, aga kuna selleks ajaks olin juba suhteliselt väsinud, siis otsustasin varasema süstikuga koju minna - asjade kokku panemine ja õue Süstikuni jõudmine võtab jämedalt 20min aega (sellest ka 40min.). 

Reedel oli kell 21 proov So Fluffy'ga. Kahjuks bassimees ei saanud seekord tulla, aga teistega otsustasime siiski kokku tulla ja uusi ideid kokku panema hakata. Mingi esialgse põhja saime isegi tehtud. Plaan on hataka nüüd edaspidi kaks korda nädalas tegema, seega loodetavasti lähevad asjad veelgi elavamalt käima. Praegu tundub, et kõikidele pakub huvi ja tahtmist on, seega kõik toimib :)

Seekord sai küll natuke lühike peatükk, aga ehk järgmine kord on midagi pikemat ja targemat kirjutada.. 

Seniks pidage vastu!

Tsau!

Stanley LAs (vol 93) - "Blues, hevi, rock ja sving"

 Tervitused!

Stevie Ray Vaughan - "Pride & Joy" (http://www.youtube.com/watch?v=0vo23H9J8o8) - Seekordne Blues LPW lugu.

Godsmack - "Awake" (http://www.youtube.com/watch?v=opU1urLhw50&ob=av2n) - Möödunud nädala Hard Rock LPW lugu.

Aja ja ruumi kokkuhoiu mõttes asun kohe asja kallale ja jätan rutiinsed tegevused välja - palju sa ikka jaksad..

Eelmisel pühapäeval oli meil järjekordne proov Born On Impact'iga, kus siis nokitsesime edasi oma uue loo kallal.. Uudis on aga see, et Mike O'Grady astus bändist välja, mis tähendab, et hetke seisuga on meil 4 liiget - trummid, bass, kitarr ja Rachel vokaalil ning klaveril..

Mike on tegelt väga hea kitarrist ja eks natuke kahju on ka, et ta otsustas välja astuda, aga samas me kõik tunnetasime seda juba mõnda aega, et tal on teiste projektidega natuke liiga palju tegemist ja BOI ei ole prioriteetide hulgas - ei mõista hukka. Rachelil oli plaan temaga sel teemal arutada, kuna oli näha, et ta ei pühendu... aga ta jõudis ette ja teatas, et lahkub bändist. Eks peame siis hakkama saama.. Ma arvan, et pole hullu midagi. 

Hüppame otse teisipäeva peale.. Esimese asjana oli mul hommikul kohe "kõrvateritamise" Midterm. Tundsin ennast kindlalt - probleemi polnud.

Samal päeval tegin oma esimes Bluesi LPW sel veerandil. Nagu algul mainisin, siis oli selleks looks "Pride & Joy".. mõnus lugu. Bluesi LPW on vaat, et kõige musikaalsem. Ma pole tegelikult päris mitmetes stiilides veel kordagi mänginud, seega ma päris kindel ei ole, aga nendest mida ma olen ise mänginud tundub vähemalt see nii olema. 

Eelkõige ma arvan seda sellepärast, et blues on ju oma olemuselt juba väga vaba stiil.. kogu eesmärk on kogu maailma kurbus muusikas välja elada ja ise seejuures end hästi tunda - antud juhul on tegu minu arvates väga toimiva lahendusega.

Kui enamasti on LPW eesmärgiks panna õpilane õppima mingit konkreetset lugu üks ühele, et hiljem kokku mängides võimalikult autentselt kõlaks, siis Bluesi puhul see ei toimi. Seda olen ma avastanud praktiliselt iga kord, kui ma seal mänginud olen. 

Põhjuseid on kindlasti mitmeid. Esimene ja kõige olulisem neist ongi vast see, mida mainisin juba, et see stiil ongi juba selline vaba ja mängib eelkõige tunnete peale, mitte kõlade peale. Igas korralikus bluesiloos on ka vähemalt kolm soolot, mis on mõistagi improviseeritud ning taaskord stiili vaba olemust rõhutab.

Teine põhjus on kindlasti ka nendes juhendajates, kes õpilasi hindavad. Mõni õpetaja järgib väga täpselt korraldusi kõrgemalt, aga mõni teine jällegi võtab asja vabalt (blues ju) ja hindab igat konkreetset lugu/mängijat eraldiseisvalt. 

See konkreetne trummiõpetaja on Gary Hess, kes andis mulle varasematel veeranditel Gruuvi Arendamise ja Muusika Miinus Üks klasse. Tema on ainuisikuliselt kirjutanud Lugemisklasside õppeprogrammid ning rütmiga seonduvad raamatud, mida MI alla kuuluv kirjastus välja annab. Ühte neist kasutame samuti oma Lugemises lisamaterjalina. Ta ise vist pole küll mängumehena väga suurt nime omale teinud, aga valdkonda ta tunneb ja mängida oskab ka, seega selles ei tasu kahelda. 

Õpilased jagunevad jämedalt kaheks - Need, kes teda silmaotsaski ei salli ja väga hästi läbi ei saa, ning need, kellele temaga probleemi pole ja teda muhedaks õpetajaks peavad. Mina kuulun õnneks sinna teise rühma. Ta on küllaltki range õpetaja, aga kui õpilane oma asja korrektselt ära teeb, siis see rangus välja ei paista. Kuna mina olen õnnestunud ennast näidata, kui pigem korraliku trummarina, siis suhtub ta minusse ka hästi ja kõik on cool.

Tulles tagasi LPW juurde, siis ta ilmselgelt ei panusta salvestusega täpselt samamoodi mängimisele, sest igakord kui ma sinna lähen, siis kõlab lugu rohkem või vähem teistmoodi. Eelkõige küll trummide poolest, sest trummidel on imeline võime lugu kardinaalselt muuta, olenevalt, kuidas mingit partiid mängida. 

Bluesiga (olles selline vabas vormis värk) on see isegi rohkem nii. Loo fiil muutub kõvasti, olenevalt, kas trummar mängib Shuffle'it, svingi, backbeat'iga(soolokas 2. ja 4ndal löögil)/basstrummiga.. See õpetaja isegi mängib igakord vastavalt sellele, mis talle tundub, et see lugu võiks olla.

Näiteks eelviimane kord, kui seal mängisin, oli looks "Let The Good Times Roll" - nii palju, kui ma tean, siis on praktiliselt KÕIK blues-artistid seda lugu coverdanud.. LPW nimekirjas oli küll originaalesitaja (kelle nime hetkel ei mäleta), aga õpetaja arvas, et see peaks olema hoopiski natuke elavama fiiliga, kui originaal (täpselt nagu BB King'i versioon). 

Ehk siis on Bluesi LPWd tehes päris palju võimalusi, kuidas see lõpptulemus kõlada võib ning inimesed, kes sinna mängima lähevad, hakkavad koos konkreetselt musitseerima. Teiste stiilide puhul hakatakse konkreetset lugu mängima. Väike järelemõtlemine ütleb, et see võib tuleneda ka sellest, et paljud teised stiilid ja lood on lihtsalt keerukamad ning on rohkem, millele rõhku pöörata. Seetõttu on ka raskem kohe esimesel korral hakata teiste "bändi" liikmetega interaktiveeruma. 

Teisipäeval, kui õpetajad Stevie Ray lugu alguses ette kandsid, siis mängis õpetaja enamuse loost hi-hat'i peal, kuigi ma olen veendunud, et originaalis mängiti seda Ride'i peal. Aga jällegi.. maitse asi. 

Mina mängisin neljandas grupis ja otsustasin mitte õpetaja eeskuju järgida vaid jääda originaalile truuks. Peale lugu õpetaja juurde minnes sain temalt isegi väikese aplausi ja heakskiitva noogutus sinna juurde. Ma olin endaga üsna rahul, sest tal on siiski suhteliselt range ja otsekohese õpetaja maine - tema kiitus peaks ikka midagi tähendama..  Ainuke asi, mis ta mulle ette heitis, oli see, et peale teatavaid fille ei lõpetanud ma Crash'iga. Hea uudis on see, et ma tegin seda ainult sellepärast, et originaalis too trummar ei mänginud crash'i peale neid... Minu esimese reaktsiooni poolest oleks ma siiski neid mänginud, aga kuna polnud kindel, kui täpselt on vaja maha mängida (oleks pidanud aimama), siis jätsin need mängimata. 
Tulemus: 99. 

Sellega päeva sündmused veel ei piirdunud. Peale laboris harjutamist oli mul kokku lepitud proov kella 23ks. Mõni aeg tagasi kutsusid mingid hevimehed mind oma bändi proovima ja ma olin nõus - esimene proov nüüd oligi teisipäeval. Alustasime Iron Maideni looga "Aces High" ja seejärjel hakkasime vaatama ühte nende enda lugu. Üritasin hoo pealt mingid partiid välja mõelda ja nii läkski. Mingi poolteist tundi kütsime ja siis lõpetasime ära. 

Minu arvamus nendest tüüpidest on hetkel veel natuke lahtine. Ühest küljest ei ole mul nende vastu midagi ja nad on üsna seltsivad ja mõistlikud. Teisest küljest jällegi on kohati mingi asi, mis mind nende puhul natuke häirib.. ma pole kindel, kas ma oskan seda sõnadega väljendada. Võimalik, et see on kohati nende hoiak, jutt või arusaam asjadest.... samas ega mul otseselt millelegi näpuga just näidata pole, seega see pole midagi sellist, mille pärast väga pead peaks vaevama ja kindlasti mitte piisav põhjus, miks nendega seda muusikat mitte teha.

Oma hoiakult, riietusstiililt ja muusikaeelistuselt on need tüübid üsna konkreetselt 80ndatesse kinni jäänud. Nende selge nägemus sellest bändist ongi selline (väga Iron Maiden'lik) hevimuusikat viljenev kooslus. 

Mulle meeldib Iron Maiden ja veel mõni selle ajastu ja stiili esindaja, aga selle prooviga sain ma selgeks, et see pole siiski see muusika, mida ma mängida eelistaksin.. Esiteks on tempod päris korralikud, mis pole just päris minu rida.. Teiseks, kui me õppisime nende lugu ja ma mingeid rütme üritasin välja pakkuda, et loo erinevaid partiisid rohkem välja tuua/eristada, siis lõpuks maandusime ringiga ikkagi kas samale või väikese variatsiooniga rütmile tagasi, kuna see oli lihtsalt autentsem.. jah..tunnistan, et oli küll autentsem ja selles stiilis lihtsalt on nii, et trummar võib praktiliselt sama rütmiga otsast lõpuni tulistada (kasvõi seesama "Aces High") ja kõik on cool - kitarrid ja vokaal teevad kogu töö ise ära. See teeb selle muusika minu jaoks lihtsalt tiba liiga üheülbaliseks. 

Proovi lõpus nad küsisid siis, et kas ma olen nõus ka edaspidi mängima ja ma vastasin jaatavalt - nad olid väga õnnelikud... mitte isegi sellepärast, et ma nüüd teabmis hea trummar oleks, aga tundub, et neil oli lihtsalt suht raske trummarit leida - põhjuseid ma isegi ei tea pakkuda. Nõus olin ma seda tegema üldiselt ühel põhjusel - kogemus. Kuna selline kiire mängustiil (fillid jne) pole minu tugevam külg, siis ma pean ju loogiliselt võttes seda justnimelt rohkem harjutama, kui ma tahan tulevikus olla võimalikult mitmekülgne ja tugev trummar. Kõlab ehk natuke egoistlikult, aga samas on praegu justnimelt see aeg, kus ma pean eelkõige enda ja oma tuleviku peale mõtlema. Kui mul mingid teised bändid peale tulevad, siis küllap leiavad uue trummari - eks tulevikus paistab, kuidas läheb. Praegu olen ma siis muuhulgas ka hevimees. 

Kolmapäeviti on mul esimene tund tunniplaani järgi kell 12, aga sel nädalal oli erand. Nimelt, kell 11 toimus kontserdisaalis trummikliinik, mistõttu see esimene tund ära jäi - Vist olen maininud ka, aga meil on lubatud kliiniku ajal toimuvatest tundidest puududa. 

Seekord oli selleks trummariks Morgan Agren, kes on Rootsist pärit, aga on suutnud omale teatava nime trummimaailmas siiski teha. Väidetavalt oli tal mingi kontakt Frank Zappa'ga ja pidi mingi aeg ka tema bändis mängima, aga ma ei saanudki nüüd päris hästi aru, kas ta siis mängiski või et jõuti ainult proove teha, kui siis Zappa suri... see jäi segaseks...

Kliiniku mõttes oli see natuke mõttetu, kuna ta väga trummimängust, muusikamaailmast jne ei rääkinudki - enamasti rääkis oma mõjutustest ja Zappaga seotud juhtumistest. Niisama ajaveetmiseks polnud väga viga kuulata, aga kõrva taha just väga palju panna ei olnud. 
Natuke mängis ka meile, aga paljud teised trummarid, kes meil koolis on käinud, on rohkem silma paistnud oma täpsuselt ja üleüldise musikaalsusega. Kuigi mängida ta kahtlemata oskas.

Kolmapäeval oli mul ka teinegi LPW sel nädalal - Hard Rock (lugu üleval). Kahjuks mul see lugu nii hästi ei õnnestunud, kui nii mõnigi varasem.. Paaris kohas tegin mingeid pisemaid ebatäpsusi ja ühes kohas lõpetasin ühe osa liiga varakult ära.. Läks natuke nihu seekord. Tulemuse sain 95, mis pole just paha, aga ma tean, et ma olen rohkemaks võimeline, seega vast järgmistel kordadel läheb paremini.

Kuna teistel päevadel jäi harjutamise aeg lpw'de ja bändiproovide pärast sinna 4-5h kanti, siis neljapäeval sain segamatult 9h lasta - ikka jäi väheks ja ei jõudnud päris kõike harjutada..
Ahjaa.. neljapäeval sain teada ka oma "kõrvatreeningu" tulemuse - 100 - Didn't even break a sweat for that one...

Reedel, peale ainsat klassi ja lõunasööki tuli meile taas külalistrummar OC'd tegema. Seekord oli selleks Shauney Baby - naistrummar, kes on nii mõnegi suurema popstaariga tuuritanud ja salvestanud. Natuke mängis meile mingeid lugusid - mängida mõistab küll, aga mingi tehnikahunt ta siiski pole. Rääkis natuke oma tegemistest, kogemustest ja vastas küsimustele... - sellesmõttes oli kindlasti asjalikum, kui see kolmapäevane kliinik. Midagi konkreetselt sellist siiski polnud, mida oskaks siia ümber kirjutada.. 

Nädala vaieldamatu kõrgpunkt oli reedeõhtul kell 21.00, kui me saime kokku ja alustasime proovi "So Fluffy'ga". Esimest korda õnnestus meil proovi kutsuda ka bassimees, et proovida, kuidas klapime ja loodetavasti ka tulevikus siis koos musitseerida. 

Korra mängisime läbi eelmisel nädalal valminud lookese ja siis hakkasime ühte cover'it õppima. Selline svingilugu, mis originaalis on esitatud ühe Rootsi big-bändi poolt. Loomulikult kohandasime natuke oma koosseisule vastavaks, aga esimene mulje on küll päris hea. Vähemalt me ise naudime seda sajaga ja gruuvifaktor on sellel bändil korralikult põhjas..

Loomulikult ega meil veel ühtegi lugu päris lõplikult selge ei ole - oli see ju alles meie teine proov üldse, aga senised arengud annavad lootust. See on esimene bänd, mille pärast ma tüki aja jooksul olen üsna elevil olnud. Ma ei saanud naeratust veel tükk aega peale proovi lõppu ära.. Ma tõesti loodan, et me saame selle asja nüüd korralikult käima..

Bassimees oli ka üllatavalt hea. Kiire õppija ja pilli mõistab. On küll ainult 17 aastane, aga see pole oluline.. Me kõik ju hingelt noored.. 

Kahtlemata on veel vaja suht palju proovi teha ja esimese hooga isegi üksteist mõistma õppida, aga mul usku on ja kogu sellele rockmuusikale lisaks on ikka ülimalt mõnus sellist gruuvivat "hinge"muusikat teha. 

Vot selline see nädal mul siis oli. Tegemist ja harjutamist on rohkem kui küllaga. Jõuaks vaid kõik ära teha...

Eks järgmine nädal kirjutan taas oma juhtumistest :)
Tsau!

Stanley LAs (vol 92) - "Midterm & So Fluffy"

 Tervitused taas!

Alter Bridge - "Wayward One" (http://www.youtube.com/watch?v=jJ1CRspfjUo) - Viimase paari nädala jooksul on see lugu olnud minu kõige kuulatum lugu. Iga kord, kui laborisse harjutama lähen, siis panen selle loo mängima, kui asju üles sätin ning pärast maha võtan... Kuidagi nii õige. Muuseas, kas te teate, mis tähendab "wayward"?  See tähendab "tõrksat".. lihtsalt huvitav sõna, mida ma inglise keeles varem  ei teadnud.

Guns N' Roses - "Nightrain" (http://www.youtube.com/watch?v=ssTJuEDeikI) - See lugu oli sellel nädalal Hard Rock LPW'ks, mida ma ka mängisin. 

Jason Aldean - "She's Country" (http://www.youtube.com/watch?v=EzVzSwNG4MA) - Mul hetkel pole meeles, kas ma kunagi juba ei ole seda siia postitanud, aga teen seda siis uuesti, kuna selle artisti trummar Rich Redmond (kes käis eelmisel veerandil meile kliinikut tegemas) käis nüüd OC'd tegemas. Jason Aldean on praeguse aja üks suurimaid kantri-rock staare siinmail.

5. nädal juba! Teisisõnu "küürunädal" on taas selja taha jäänud ning koos sellega ka terve joru Midtermi teste. Uue korralduse kohaselt peavad nüüd kõik ained tegema Midtermi ja lõpueksami. Varasemalt seda valikainetelt ei nõutud ning isegi osad põhiainete õpetajad ei hakanud Midtermi ajal midagi tegema. 

Midtermi hinne annab enamasti 10% lõpuhindest, mis on küll piisav, et kallutada hinnet, kui on kuidagi kahe vahel, aga väga suurt pinget sellega meile peale ei panda. Samas, kui mingi test või asi on, siis eks oma asja tahaks ju ikka võimalikult hästi ära teha, seega kokkuvõttes polegi vahet, kelle või mille jaoks seda teha. 

Ma ei hakkagi praegu siin eraldi lahti kirjutama, mida või kuidas me nendes testides tegime - eks need põhinesid ikkagi selle peal, mida me õppinud oleme ja midagi uut nagu polegi. Ise hindan oma etteasteid rahuldavateks - oli asju, mis mul laboris päris hästi välja tulid, aga klassis natuke koperdasin (üsna tüüpiline), aga oli ka asju, mis tulid paremini välja ja kokkuvõttes oligi kõik okei, kuigi alati saaks paremini. 

koolitundide ja harjutamise poolest oli kõik enam-vähem sama - selline päevakava tundub hetkel suht hästi toimivat ja saan enamustel päevadel sellise korraliku 6-8h harjutamise tehtud.

Sel nädalal oli nüüd küll kaks päeval, mil konkreetselt laboriaega vähem sain. Üks neist oli kolmapäev, mil oli alguses mainitud Hard Rock LPW. Kuna mul selle looga üsna pikk ajalugu on, siis ma loomulikult pidin seda mängima. 

Peale lõunat jõudsin tunnikese seda lugu laboris üles soendada enne, kui pidin siis saali mängima minema. Komplekt oli küll jällegi üsna imeliku paigutusega ja polnud just kuigi mugav mängida, aga kuna lugu oli endal üsna paigas, siis ei tekkinud väga suurt probleemi. Ainult üks fill oli natuke ebaühtlane, mis ma ette võtsin, aga muidu oli korras.

Loo käigus ma nuhtlesin seda cowbell'i nii kõvasti, et see vajust ära...pidin iga paari löögi järgi seda kohendama. Ma ise mõtlesin, et mida need trummarid enne mind tegid...silitasid seda või?
Teine asi, et see konkreetne cowbell, mis seal oli, oli plastikust löögiäärega, mille pihta siis trummi pulk käib.. Sellel mängides ma mõistsin, et see plastikriba hoiab soundi väga oluliselt tagasi. Võrreldes minu enda omaga, siis ilma mingit lisajubinateta on cowbell'i sound oluliselt helisevam ja avatum - seega ka paremini kostvam. Eks soundierinevus muidugi on ja maitseeelistus mängib rolli, aga antud juhul oli vaja lihtsalt jõudu ja kostvust, millega see konkreetne pill natuke hätta jäi.

Kuna juba sellel teemal oleme, siis lisan, et oma eratunnis, mis mul samal päeval oli, arutasime õpetajaga, et "Appetite for Destruction" (album, kus see lugu peal on) üks enim cowbell'i ekspluateeriv album üldse. Tavaliselt võib kuulda ehk ühes-kahes kohas, aga sellel albumil on vähemalt pooltes lugudes see sees. Me päris kõiki lugusid ei kontrollinud ja osadel ei ole ka, aga märkimisväärne roll on sellel siiski sel albumil olemas.
Me veel mõtlesime, et kes selle peale üldse tuli, kui nad seda albumit salvestasid..oli see produtsent, trummar ise või keegi teine.. ei tea. Õpetaja veel ise ütles, et talle üldjuhul cowbell ei meeldi, aga sellel albumil ta lausa armastab seda.. 
Sama lugu on ka lugude sisselugemisega. Enamasti neli lööki hätil, cowbell'il või korraga..
Huvitav igatahes..

Kui siis trummiinstruktori juurde läksin, siis ta peaaegu hõiskas võidurõõmsalt: "Sten!....Finally someone, who knows the songs and hits like a hard rocker!". Üsna tore kommentaar :) 
Tulemuseks sain 99, sest seesama väike fill, mis natuke ebaühtlane oli, võttis ühe puntki maha..

Kuna trummareid ei tundunud taaskord väga massiliselt olevat, siis jäin veel sinna, et äkki õnnestub korra veel mängida. Päeva viimase grupiga siis saingi teist korda veel. See oli parem ja kindlam esitus, aga jällegi sain 99, kuna õpetajale tundus, et ma õige natuke jäin aeglasemaks... Aga see pidi olema rohkem selline...tagasihoidmine, kui otseselt aeglaseks jäämine, kuna muidu ma poleks 99 saanud. 

Peale seda sain paar tundi veel laboris harjutada, kui pidin BOI proovi minema. Jätkasime tööd oma uue loo kallal ja tundub, et äkki saab sellest kunagi mingi asi ka.. Üritame igasugu mõtteid kokku panna..

Reedel oli see teine päev, mil just väga palju harjutada ei jõudnud.. Peale oma ainsat klassi käisin lõunal ja siis ootasin mõne aja pärast algavat OC'd. Nagu postituse alguses mainisin, siis Rich Redmond oli selleks trummariks seekord. Selline lõbus jutupaunik on ja eks ta mängida oskab ka loomulikult, seega igav ei hakanud, aga ega midagi sellist, mida siin ümber jutustada, ka ei olnud - väga trummide keskne.

Sealt suundusin otse harjutama, mida jõudsin jällegi kolme tunni ringis teha, sest mul oli eelnevalt kokku lepitud jämm, Nicky ja tema klahvimängijast toakaaslase Palloga (tuleb Rootsist). 

Hakkasime siis otsast midagi tegema ja teise tunni lõpuks oli meil mingi üldine struktuur, harmoonia- ja meloodialiin enam-vähem paigas. Mis on rohkem, kui ma oskasin oodata, et me jõuame. Kuna meil on selline blues/rock/jazz seguline instrumentaalmuusika, siis me kontsertpublikule just väga ei sobiks, aga sellises väiksemas klubis/pubis esineda oleks päris omal kohal. 

Fiil oli täitsa hea ja tundub, et sellest võib midagi tulla küll. Nüüd üritame veel bassimehe leida ja ongi olemas. Olen varem kirjutanud ka, aga tuletan meelde, et meie bändi nimi on "So Fluffy". Me Nickyga oleme väga vaimustuses sellest nimest ja see sobib nii hästi selle bändiga..

Selline nädal oli siis seekord. Eks siis ole näha, mis tulevik toob. Loodetavasti liigub kõik ikka paremuse suunas ja siis on kõik ok.

Ega muud, kui et rokime edasi!

Tsau!

Stanley LAs (vol 91) - "Nädal #4 ja Stanley Clarke"

 Tervitused!

Iron Maiden - "Aces High" (http://www.youtube.com/watch?v=ZO6giM9UAv0) - selle nädala Metal LPW lugu.

Järjekordne kiire nädal on selja taga - uskumatu, et juba pea kuu aega on möödas sellest, kui ma oma külalised ära saatsin ning kool taas käima läks. Kuhu see aeg küll läheb?

Pikad päevad on iseenesest nagu olnud, aga ometi tundub, et nii vähe olen jõudnud ära teha.. äkki sellepärast, et minu päevakava koosneb nii vähestest asjadest ja selles pisikeses 3x3m kastis, kus ma harjutamas käin, ei taju väga aega... Aeg-ajalt igatsen sinna mõnd akent küll, ausalt öeldes.. aga see on juba teine teema.

Kuna kõigest nädal on möödas minu viimasest kandest siis mul väga paljust teatada polegi. Sama rutiin: tundidest lõunale ja siis laborisse harjutama....ning siis kell keskööl koju. Kuigi kui päris aus olla, siis nüüd neljapäeval ja reedel tulin natuke varem koju.

Kolmapäeva oli mul BOI'ga proov. Hakkasime uusi mõtteid kokku panema ja uut lugu tegema.. 

Neljapäeva õhtu oli päris huvitav. Nimelt toimus Stanley Clarke'i nimelise stipendiumi konkursi finaalkontsert. Ma hetkel ei mäleta, mis summad auhindadeks olid, aga päris täisstipendium (nagu mul) siiski polnud. 

Väidetavalt on see S.Clarke'i fond, mille kaudu seda toetust jagatakse ning seekord siis meie koolis. Võimalik, et meie koolis on nad varem ka jaganud neid (pole kindel).

Finaali žüriis oli loomulikult Hr. Stanley Clarke isiklikult, kes oli siis ka teatud mõttes teadustaja ja kõneisik.. tema nimeline stip, ikkagi. 

Õhtu põnevam osa oligi kohe alguses, kui Lavale tuli pianist Ruslan Sirota (väidetavalt Grammy'sid võitnud jne) koos oma bändiga (kontrabass, kitarr ning perkussioonid). Mängisid jazz'i ja kõlas väga hästi. Väga huvitav oli kuulata.

Peale seda jäi perkussionist lavale ja temaga ühines Hr. Clarke kontrabassil. Tegid väikese duo etteaste. Samuti väga hea ja huvitav. Ühe meloodiainstrumendi kohta suutis ta kõik väga hästi ära täita. Eks sellist legendi oma silmaga musitseerimas näha on ka omaette elamus..

Nad tegid kolm lugu, peale mida ühinesid nendega seesama Ruslan Sirota bänd ning üks trummar, kelle nime mul ei õnnestunud meelde jätta (suht noor šokolaadimees oli). Jällegi ei ole mul midagi halba nende esituse kohta öelda. Mõnus ja kvaliteetne jazzmuusika. 

Kui siis peale seda nö soojendus etteastet see õhtu põhiosa algas, siis see loomulikult polnud nii hea, aga midagi katastroofilist just ka ei olnud. 

Finaalis oli viis võistlejat, kes siis igaüks kaks pala mängis. Esimesena oli üks tüdruk klahvidel. Tal oli nii kiire oma esinemisega, et ei jõudnud ära oodata, millal ennast tutvustada. Mikrofon oli suht vaikselt, aga siis katkestati poole pealt ja öeldi, et nüüd hakkab võistlus, misjärel ta siis uuesti ennast tutvustama pidi hakkama. 

Natuke jättis see mulle sellise korraldamata mulje.. Ei teadnud koolipoolsed organiseerijad, mida teha ja samuti need osalejad. Või äkki oligi see nii plaanitud? Lihtsalt väga imelik oli, et keegi neid osalejaid eelnevalt ei tutvustanud - eks neil oli kästud seda ise teha. Mõni sai paremini hakkama kui teine. 

Mis veel imelik oli, et saalis jäeti tuled põlema. Kui kõikidel teistel juhtudel kustutatakse saalis alati tuled ära, et lavaltoimuv paremini valgustatud oleks, siis seekord jäi see tegemata. See võis olla tahtlik, kuna žürii istus saalis ja äkki nad tahtsid omale siis märkmeid valges teha.. samas on neid žüriisid seal ka varem istunud ja nii palju kui mina olen näinud, on seda alati pimedas suudetud teha.. Ühesõnaga imelik oli.

Tulles tagasi esimese etteaste juurde, siis ta mängis kõigepealt mingisuguse jazziliku soolopala, mis kõlas küll normaalselt, aga oli tunda, et ta ei musitseerinud kuivõrd esitas oma mingit eksamipala... 

Teisena astus üles üks kitarrist, kes tuli esimese hooga lavale kahe kaelaga kitarriga.. temaga ühines trummar, kes muuhulgas on minu laborikaaslane. Ma ei olnud seda kitarristi varem mängimas näinud, aga teadsin, kellega tegu, kuna ta võitis mõni aeg tagasi ühe teise konkursi, milleks oli PRS kitarride konkurs.. esikoht (see sama tüüp) sai valida omale kas uue PRS kitarri või võimu. Tookord ma kuulsin teiste käest, et ta mängis tap'inguga kahe kaela peal mingit oma kirjutatud pala. 

Seekord oli samamoodi. Mõlemad lood, mis ta mängis olid päris palju just sellele tap'ing tehnikale üles ehitatud - see teeb temast väga ühekülgse kitarristi. Ja tema esitus oli selle õhtu kehvem, sest pudistas ja ei olnud eriti konkreetne see värk tal. Paladest esimene oli koos selle trummariga, aga nad ei saanud kahekesi kuidagi seda kokku kõlama..lonkas ikka päris korralikult. See trummar vist pole just teab mis kõva trummar (kuigi ta on siin koolis kauem käinud..ma arvan, et äkki 5. veerand?).

Ahjaa..nad mõlemad on vist Lõuna-Koreast pärit, ja nagu ka väga (VÄGA) suurel enamusel piludest siin koolis on ka neil ikka suuri raskusi inglise keelest aru saamisega ja rääkimisega. Kui see kitarrist siis ennast tutvustas, siis ta ei suutnudki muud öelda, kui et oma nime ja et ta on Koreast (sama asja naersid kõik peale seda PRS konkurssi, seega mulle tundus see kuidagi väga tuttav..

Seejärel mängis üks teine kitarrist, kes on pärit Saksamaalt. Märksa asjalikum tüüp ja pilli valdab ka päris korralikult. Kõigepealt tegi üksinda popurrii Stevie Wonderi lugudest, mängides siis üksi nii harmooniat kui meloodiat. Kahtlemata üsna keerukas, aga kõlas täitsa okeilt. Teise loona tegi Guthrie Govan'i "Waves". Hea lugu ja hea esitus (koos bändiga). Toon oli puhas ja sound hea, seega üsna korralikult tegi. Ainuke nõrgem koht on tal show-poolega - teda on laval lihtsalt igav vaadata ja lavalt ei tule eriti mingit emotsiooni, mis selle korrektse esituse siis tõeliselt elama paneks ja kuulajale samuti suurepärase tunde jätaks. 

Neljas etteaste oli minu kaastrummar siin koolis, kellega me mitmetes klassides koos oleme. Nagu taolistele kiriku taustaga neegripoistele kohane, siis on ta ka puhtalt Gospeli/Rn'B stiili esindaja. Ta on üsna hea, selles mida mängib, seega midagi nagu väga öelda polegi. 

Suurem osa kaasaelajatest oli tulnud vist teda kuulama.. vähemalt need kõige valjemad neist. Kõige populaarsem oli ta nendest finalistidest kindlasti. Tal oli isegi lähemad sugulased kõik Chicagost kohale lennanud, et teda selles finaalis toetada - Ehtameeriklaslikul kombel oli tal loomulikult vaja enne oma esinemist seda kogu saalile öelda ja kõik oma pereliikmed ja sugulased nimepidi ära mainida, kes teda kõik kuulama tulid. See tänamine, pere tutvustamine jne on vist küll see osa sellest kultuurist, mida mina veel omaks pole võtnud - no keda see huvitab, kes või mis mind kuulama on tulnud...inimesed tahavad muusikat kuulda.

Kui siis aga tegudeks läks, sain aru, et tal oli see asi vist teistest osalejatest rohkem läbi mõeldud. Kõigepealt tegi ta trummisoolo, mis polnud küll teabmis struktureeritud, aga see on juba vana uudis, et trummisoolod inimesi hästi käima tõmbavad (eriti kui kogu saal sind on toetama tulnud...). Siis mängis ta Snarky Puppy loo "Flood" - sugugi mitte lihtsamate killast. Palju sünkoope ja vahelduvaid taktimõõte. Polnud ehk parim lugu, mida ma kunagi kuulnud olen, aga samas selles esituses oli jällegi elu sees ja see tegi selle emotsionaalselt tugevamaks. (nagu mainisin enne siis selle teise kitarristi esitatud G.Govani looga oli vastupidi ja mulle see lugu jällegi ise väga meeldib). Sel hetkel ma ise uskusin üsna kindlalt, et ta võidab.

Ning viimasena esines üks bassimängija, kes tegi ka kõigepealt ühe soolopala (kahjuks nime ja originaalartisti ei tea) - kõlas suhteliselt hästi, aga fiilist jäi jällegi minu jaoks puudu. Teise loona tegi oma bändiga ühe originaalpala...selline funkylik lugu oli ja iseenesest täitsa hea, aga kui ma nüüd võrdlesin selle trummariga, siis sinna siiski ei küündinud.

Kui siis hiljem žürii oma otsuse oli teinud siis järjestus tuli üsna täpselt see, mis mina oleks pannud: 2. ja 3. koht läks jagamisele selle sakslasest kitarristi ja bassimehe vahel. Võitjaks kuulutati ilma kahtlusteta see trummar, Henry. 
Kuna see üritus leidis MI õpilaste hulgas suhteliselt palju vastukaja, siis nüüd peavad väga paljud teda trummi-jumaluseks...

Eile, reedel oli mul siis kirja pandud Metal LPW (Iron Maiden), kuhu ma siis peale oma laboris harjutamist läksin. Mina olin ennast kella 6se tunni 2. gruppi kirja pannud. Kohale jõudes tundus, et peale minu rohkem trummareid ei olnud ja see trummiinstruktor kutsus mind üles. Siis aga selgus, et ikkagi üks tüüp pidi enne mind olema..ok.

Kui siis peale seda uuesti läksin proovima (juba oma õigel ajal), siis ilmus jumal teab kust, välja Alex Rivas, kes teatas, et kui teistel instrumentidel hakkavad mängima nüüd ühed konkreetsed tüübid, siis tema tahab nendega mängida (või ütles lausa, et tema mängib nendega..). Kuna mul ei olnud lihtsalt tuju nöökima hakata ja mõtlesin, et kui laps ikka tahab kommi saada, siis peab ta seda ju saama. See instruktor küll läks uurima, et mis värk on ja küsis veel minult üle, et mina ju pidin minema, aga ma ütlesin, Alex tahtis niiväga, las siis mängib - ma olen järgmine.

Minu suureks rõõmuks luges ta loo vale tempoga sisse + loo alguse löögid olid valedes kohtades + tema mäng ei olnud eriti täpne + fillid lohisesid.... Ma arvan, et ega see instruktor nüüd teda nii väga ei nöökinud ja küllap ta sai ikka mingi 96 vms, aga ma endamisi mõtlesin, et ma olen temast parem (hahaha :D ). 

Kui siis minu kord tuli, siis algus oli mul okei, aga eks loo peale oli ka mul väikseid probleeme fillide täpsusega ja tempo poolest kippusin seal löögi alumises otsas olema (mitte ei jäänud aeglasemaks). Mina süüdistan eelkõige muidugi trummide asetust, mis on igakord nii imelikult, et ma ei tea kuidas keegi üldse niimoodi mängib ja taolist kiiret lugu mängida on natuke keeruline, kui trumm ei ole selles kohas, kuhu sa oled harjunud liikuma. Sain tulemuseks 98, mis on parem, kui ma ise lootsin saada...ma olin valmis mingiks 93ks vms.

Õpetaja ütles mulle, et ma nii kindla peale ei mängiks.. et ega ma mingit salvestust ei tee..see on live-esitus..see peabki natuke tagant tõukama (tempot silmas pidades). Aga sound ja kontroll pidavat väga head olema :)

Kuna neid trummareid seal rohkem polnudki, siis õpetaja pakkus, et ma teeks kohe teise korra otsa. Teine oli muidugi märksa kindlam ja parem, sest tundsin juba loos ennast kindlamini ja trummide asetus vist hakkas ka vaiksel omistuma. Täiesti andestamatult tegin ma sellel korral ka ise sisselugemises suure vea ja läksin sellega täiesti rappa. Õnneks sain paari löögi pärast jaole ja sealt edasi läks lugu suhteliselt kindlalt. Mingid mikroskoopilised ebatäpsused ikka olid.

Õpetaja ütles, et ta tahtis mulle väga 100p panna, aga kuna see lugemine läks alguses nii nagu läks, siis sain 99. 

Pean mainima, et selles teises esituses oli lauljaks tulnud üks tüüp, kes kogu loo lihtsalt röökis.. Ma ei tea kas neid röökimise lugusid siis Metal LPWdes veel vähe tehakse, et loo, mis on konkreetselt väga selge meloodiaga, on vaja ka ära rikkuda lihtsalt rögisemisega.. See oli ikka väga kole. Ja kitarristid ei saanud kohe kuidagi päris loo lõppu kokku.. seal on selline aeglustav soolopartii...aga ega keegi siis üksteise poole ei vaadanud ka, et üritada seda kokku kõlama panna - paras kassikontsert tuli sealt iga kord. 

Vahepeal siis mängis taas Alex Rivas paar korda, kes loo algust ei suutnudki selgeks saada (muhhhahaaa) ning siis mängisin ma ka kolmandat korda, mis minu arvates oli minu parim neist kolmest - ehk siis iga korraga läks paremaks. Kuna aga ühel päeval saab saada max kaks hinnet ühe loo eest, siis kolmandat ei hinnatud, aga õpetaja lihtsalt üles, et oli väga hea. 

Kuna kell oli peale LPWd alles seitse, siis ma otsustasin tagasi laborisse minna. Kuigi see kiire lugu võttis parajalt läbi (arvestades ka eelnevat harjutamist laboris). Alustasin küll õppematerjaliga, aga avastasin end ikka ja jälle hoopis üksinda jämmimas...

umbes tunni-pooleteise pärast tuli Rachel mulle labori ukse taha ja pakkus, et ta läheb autoga koju, et kas ma tahaks küüti. Kuna mulle tundus, et ma mingit asjalikku tööd seal enam tehtud ei saa, siis võtsin pakkumise vastu. Tee peal käisime Ralph'sist läbi, kust ma ostin omale kõik juba järgmiseks nädalaks valmis (et jumala eest ei peaks nädalavahetusel kodust välja minema).

Peale toidupoe ringi läksime veel ka pitsat tooma - mul on päris pikka aega juba isu olnud. Varem oli hea - kodule lähedal, aga siin sellist kohta nagu pole läheduses.

Nädalavahetus, nagu ikka, on puhkamiseks :)
Eks järgmine nädal kirjutan jälle oma seiklustest.

Seniks Tsau! 

Stanley LAs (vol 90) - "Kolmas veerand"

 Tervitused!

Foo Fighters - "Learn To Fly" (http://www.youtube.com/watch?v=1VQ_3sBZEm0&ob=av2e)

Ozzy Osbourne - "Bark At The Moon" (http://www.youtube.com/watch?v=-ZxQ2iOZh4w&feature=fvst) - Kolmapäevane Hard Rock LPW lugu..

Metallica - "For Whom The Bell Tolls" (http://www.youtube.com/watch?v=eUfSym5Pb5s&feature=fvst)

Nonii... Ma pean häbiga taas tunnistama, et minu plaan uuest veerandist blogi kirjutamine taas regulaarselt käsile võtta, ei ole õnnestunud. See on nüüd see koht, kus ma nüüd toon igasuguseid vabandusi ja põhjendusi, aga me kõik ju teame, et enamasti on see ikkagi laiskuse taha kinni jäänud.

Kõige suurem põhjus oleks vast see, et ma olen uut veerandit üsnagi tugevalt alustanud. Ma olen umbes 95% päevadest (kahel viimasel nädalal) jõudnud koju alles peale kahteist öösel. Olgugi, et kahel päeval algab mul nüüd 12st, aga kaks tundi hommikul ei muuda vast väga palju (ehk kunagi tulevikus täidan ka selle tasku harjutamisega).

Kuna varem ma kirjutasin blogi justnimelt õhtuti, siis praeguse ajakavaga ma lihtsalt ei jaksa..

Kaks nädalat on pikk aeg ja ega ma ausalt öeldes enam detailselt küll kõike ei mäleta, aga mingi väikese ülevaate üritan anda.

Nagu mainisin, siis on kool üsna korraliku hooga käima läinud ja mingit armu enam ei anta. Pikad päevad ja higivalamine on vast sobilikud märksõnad minu praeguse töönädala iseloomustamiseks.

Ma olen loomulikult ära unustanud, kas ma sellest varem kirjutanud olen või mitte, aga kolmandale tasemele jõudnutele on uueks süsteemiks see, et registreerimisel sai koostada oma äranägemise järgi tunniplaani. Kuna paljudel põhiainetel on mitu rühma, siis sa toimumisaega omale sobilikult sättida (eeldusel, et soovitud rühmas veel kohti on). 

Minule, kui väga laisale inimesele oli see tüütu, sest ma pidin kogu nimekirja sada korda üle vaatama, oma ained välja kirjutama ja paigutama, et nad ka omavahel klapiksid - Mulle sobis see variant väga hästi, et mulle lihtsalt öeldi, millal ja kus kohal vaja olla.
Samas tänu oma paigutamisele ja mässamisele saan ma nüüd kahel päeval nädalas pikemalt magada.

Ainete kohapealt toimus üsnagi mitmeid muudatusi. Esiteks lõppesid mõningad ained üldse ära (nagu Digital Drumming, Developing Your Groove, Music Minus One ja New Orleans Drumming(valikaine) ). 

Ahjaa..vahele põigates.. Kas ma kirjutasin siia, et eelmine veerand lõppes mul siis puhtalt "A"'ste tulemustega. Üks A miinus, kolm A plussi ja ülejäänud olid lihtsalt A'd.
Hinnete tabel:   
97-100 = A+
94-96 = A
90-93 = A-

Paar A+ oleks võinud rohkem olla, aga mis siin väga ikka nuriseda.. kokkuvõttes loevad vast need oskused...

Tagasitulles.. Ärajäänud ainete asemel tuli loomulikult ka uusi. 
"Contemporary Drumming Concepts" - nagu nimi ütleb, siis käsitletakse kaasaaegsele trummimängule lähenemist. Sinna alla käib siis rütmide erinev kasutusvõimalus ja arusaam, kus mida mängida jne. See aine on mul kord nädalas, aga on kaks tundi järjest (10min paus). Esimesel tunnil õpetaja selgitab "tunniteemat" või ülesannet. Näitab ette ja selgitab. Teises tunnis astuvad sisse kitarrist ja bassimees, kellega siis konkreetset rütmi või pala (mis iganes parasjagu käsil on) kordamööda mängima. Klassis on oma 25 inimest, seega väga hõisata midagi pole, aga enamasti saab igaüks korra siiski klassi ees mängimas käia. 

"Advanced Drumming 1: Jazz Drumming" - Olemuselt vaat, et samasugune klass, nagu see eelmine. Samuti kahe tunnine.. samuti tulevad kitarrist ja bassimängija teises tunnis. Rutiin on sama. Vahe on selles, et on teine õpetaja ja käsitletakse jazzmuusikat.

"Eartraining" - ehk teisisõnu "Kõrvateritamine". See pole nüüd niivõrd trummidega seotud kuivõrd üleüldine muusikaline haridus. Enamasti on see aine ühendatud "Harmoonia ja Teooria" klassiga, aga kuna mul kooli tulles õnnestus sellest välja "testida", siis pean ainult kõrva treenimas käima. Esialgu peame seal veel ainult järgi laulma neid noote, mis ta ette annab ja sellest noodist mažoorse heliredeli laulma. Täitsa uskumatu, kui paljudele see raskusi tekitab. 

Huvitav on veel see ka, et selles tunnis ei kasuta me Solfedžot ehk siis meetodit, mille puhul igale noodile kehtib vastav noodinimetus (Do, Re, Mi). Selles tunnis kasutame meetodit, mis sarnaneb märksa rohkem Meie palavalt armastatud "Jo-Le-Mi"le.. teisisõnu relatiivne teooria. 

Näiteks, kui õpetaja laulab meile mingit nooti või heliredeleit ja küsib, et mis noot või helistik see on, siis õige vastus on "WHO CARES!". Põhjendab ta siis meile seda sellega, et tänapäeval enamusel juhtudest ei ole sul Solfi tarvis, sest seda ei kasutata vaat, et väga mujal, kui klassikalises muusikas. Relatiivse süsteemi eelis on see, et kui sa kuuled mingisugust järgnevust, siis sa oskad asetseda seda automaatselt mistahes helistikku, kuna kuuled ja tead täpselt, kuidas need akordid Toonikaga suhestuvad. Tonaalses muusikas ei ole Toonika leidmine vast kuigi raske. Helikõrguste nimetamiseks kasutatakse numbreid 1-8ni. 
Seega igati kasulik ja ärapõhjendatud loogika minu jaoks... ja kuna ma pole sellega väga palju tegelenud ka, siis võib see mulle täitsa kasuks tulla.

Need kolm on siis minu uued põhiained, millest mul pääsu ei olnud. Sel veerandil valisin omale ka kaks valikainet (eelmistel veeranditel olen ühe valinud).
"Bridging The Gaps" - Üsna konkreetselt aine, kus tegeleme rudimentide ja muude tehnikavõtete trummikomplektil rakendamisega. Tihtipeale (ja ka minul) tekib teatav raskus, et harjutus, mida pidevalt oma harjutuspadjal nühid, ei sobitu kuidagi ülejäänud komplektile. Eks see klass siis arendab seda vast :)

Teiseks valikaineks on "Analysis of Greatest Grooves" - Seal vaatame erinevate trummarite mängitavaid rütme/gruuve ja uurime neid natuke süviti. Tegu pole mitte teoreetilise ainega vaid me siiski teeme seda analüüsimist praktiliselt. Rühmas on meid 6, seega saame normaalselt mängida ka. 

Uuest veerandist on mul ka uus privaatõpetaja, kelleks sedakorda siis Jeff Bowders. Mees, kes on muuhulgas tuuritanud ja salvestanud sellise tegijaga nagu on Paul Gilbert. Väga lahe tüüp - olen varasematel veeranditel käinud tema OC'del, seega oleme juba "vanad tuttavad".

Esimeste tundide põhjal võin öelda, et õpetamise suund ja meetod on natuke teistsugune, kui minu eelmisel õpetajal, kuid kohe kindlasti mitte parem ega ka halvem - mõlemad on suurepäraseks kogemuseks mulle. Ta lähtub rohkem asenditest, positsioonidest ja põhitõdedest.. Loomulikult juba edasijõudnud tasemel, aga piltlikult öeldes "kohendab vundamenti"..."tugevdab"..

Esimese nädalaga läks kogu karussell taas hooga käima. Palju uut, palju vana ja ohtrasti harjutamist. Kuna kevad- ja sügisveerandid on need, mil alustavad uue õppurid oma esimest veerandit, siis on praegu päris palju uusi nägusid liikumas - meeleheitlikult oma kohta, siin maailmas, otsimas - "Been there, done that".

See nädal jäi sama kiiresti selja taha, kui ta algas. Vast kõige tähelepanuväärsem oli see, et ma tegin kohe ka esimese LPW, milleks oli MetalLPW - Ozzy Osbourne - "Bark At The Moon" - kuna mängisin kaks korda, siis sain ka kaks tulemust. Vastavalt 96 ja 98. 

Teine nädal - sama valem. Tegin Hard Rock LPW - Rob Zombie - "Superbeast". Väga mõnus lugu..ülienergiline ja esitus tuli täitsa hästi välja.. mitte ainult minu poolt vaid kogu bändi..

Ahjaa.. Teisipäeval oli meil selle veerandi esimene trummikliinik - Tim Yeung. Hetkel ei meenu, mis bändides ta mängib, aga päris muidu-mees just ei ole. Enamasti mängib "surmametalli" bändides... kardaanitöö on üsna reibas küll, midagi ei ole salata, aga sellise muusika puhul jääb paratamatult midagi puudu.

Muuseas selle kliiniku vältel just teoritiseerisin, et kas seda võib äkki nimetada, et selline muusika on konkreetselt "Hingetu". Selle all mõtlen ma seda, et selline muusika ei ole oma olemuselt võimeline gruuvima (kisub järjekordseks hilisõhtuseks filosoofiatunniks, aga kannatage ära)..

Tulihingelised metalimehed tahaks mind kindlasti kasti lüüa selle peale, aga las ma selgitan. Ma nimelt tahan väita, et sellises muusikas, kus paratamatult on 90% rõhk rütmil, mille ainus eesmärk on kulgeda võimalikult kiiresti ning jõuliselt.. sellises muusikas ei ole kohta gruuvile/hingele. 

Mitte keegi ei kuula seda muusikat pelgalt kuulamise pärast - eesmärk on kas teadlikult või alateadlikult ennast lihtsalt üles pumbata ja kogu oma maailmavalu välja elada. Ma ei mõtlegi nii väga moshpit'e, kui lihtsalt vaimset seisundit, mis sellistel hetkedel tekib. Väidan, et see emotsioon on üsna pinnapealne, mis kõlab küll pigem halvasti, aga ometi seda pole, kuna see on oodatud ja äärmiselt tähtis osa selles muusikas.

Inimesed soovivad end välja elada ja mis oleks parem variant, kui moshpit'is tõmmelda, nagu poleks homset päeva - vabastav. 

..... Toome siia nüüd vastukaaluks täiesti vastupidise näite - klassikaline muusika. Nimelt selles muusikas on niivõrd palju elemente.. niivõrd palju "hinge", et seda kuulates pigem tekib pingeid just juurde. 
Mida keerukam on muusika (mitte ainult rütmilises plaanis), seda rohkem on hinge/seda tugevam on hinge osakaal muusikas. Keerukus ei peitu ainult selles, kui palju noote ühes sekundis mängida või kui suured hüpped skaalal toimuvad - need on selle osa. Hinge võib leida ka kõige lihtsamas trummirütmis, mis olenemata ainult ühe muusikalise aspekti olemasolule väga mõnusalt gruuvib.

Ma arvan, et "Hing" on detailide ja nüanside koosmõju, mis tekitavad muusikas kuulajale kordumatu emotsiooni.. see on midagi vaimselt koormavat ning vabastavat samaaegselt. 
Kokkuvõtlikult: Klassikalises muusikas on liiga palju hinge ja see võib tihtipeale koormavaks osutuda. Metalmuusikas (selles kõige karmimas) ei ole üldse hinge, sest see tekitab ainult vabastava emotsiooni ning vaimset ressurssi sellega ei hõlma. 

 Mida ma mõistan "hinge" all? No eks seda on sama keeruline sõnadesse panna, kui ka inimhinge olemust, aga vast kõige otsesemalt puudutab see muusika sügavust ning võimet anda edasi rohkem emotsiooni/infot, kui pelgalt, rütm, meloodia, harmoonia ehk muusikalised aspektid, mis terviku moodustavad. 

Ma arvan, et pea kõik inimesed on tundnud seda tunnet, kui kuskil mängib mingi muusika, mille peale lausa iseenesest jalg tatsuma või pea noogutama hakkab. Eks loomulikult tuleb mängu ka igaühe muusikaline eelistus, AGA näiteks funk või disko on vaat, et kõigile vastupandamatu..isegi, kui seda stiili otseselt ei kuula ja austaja ei ole, siis rütm/gruuv kisub kaasa. 

Kuna tundub, et me liigume järjest süviti, siis oma valdkonda upitades väidan, et kõige suurema osa sellest "hingest"/gruuvist moodustab paratamatult rütm. See määrab muusika fiili/emotsiooni.  Ega suured šamaanid omal ajal niisama rütmidest transsi ei sattunud (kuigi narkootikumidel võis oma osa selles olla. Hahahaaa).

Diskol/Funk'il ongi rütm see kõige olulisem osa. Kõik muu ehitatakse sinna peale - Neegrite muusika ju ikkagi. 

Samas ei oleks õige võrdsustada Gruuvi ja seda nn Hinge. Gruuvi all mõistamegi eelkõige seda rütmilist askpekti. Rümt gruuvib, kui see kuulaja kaasa tõmbab. Hing on kogu pakett, mis paneb siis kuulaja ühte- või teistpidi tundma. 

Igal stiilil, igal lool on oma kindel eesmärk ja "hinge" olemasolu ei ole iseenesest mõistetav. Nagu enne mainitud, siis raske metall-muusika on "päästik", mis ilma mõtlemata kogu energia vabaks päästab - pole vajadust millegi sügavama järele. Klassikalises muusikas jäetakse kogu asi vaimselt seedida. Funk on täpselt keskel - Rütmid tekitavad pinge vabanemise ning meloodia- harmoonia instrumendid hoolitsevad vaimu õrritamise eest.
"Cause and effect.." 

Olgu...läks vist liiga pikaks ja keeruliseks..mul on endalgi juba raske järge pidada, mis ma ütlesin ja kuhu välja jõudsin.. - on nagu on.. Seda mulli ei pea väga tõsiselt võtma :)

Jätkan siis tegemistega. Kuna minu elutsükkel praegu koosneb ainult koolitundidest, lõunasöögist, harjutamisest ning magamisest, siis neid vast pole mõtet rohkem mainidagi.

Esimene nädal läks ikka kohe väga kiiresti...juba oligi reede käes ja sellepäeva eriolukord oli esimene LPW, Metal. Ozzy Osbourne - "Bark At The Moon". Kuna tol õhtul väga suurt tungi trummarikohale ei olnud, siis need vähesed said rohkem kui ühe korra teha. Mina sain kaks - vastavalt 96 ning 98.  See teine kord oli päris vahva - nimelt päeva viimane grupp, kus toodi lavale kaks bassimeest ja neli kidrameest (kõik olid juba teist korda..) lihtsalt pulli pärast, et pauguga lõpetada... lärm ja möll oli ikka päris karm...hahahahaa :D 

Nädalavahetus läks samuti märkamatult mööda.

Teine nädal. Jätkus mainitud ajakava ja tempoga. Kolmapäeval  oli mul järjekordne Hard Rock LPW. Seekord Rob Zombie lugu "Superbeast". Väga mõnus, energiline andmine. Tulemus - 96. 
See lugu kõlas üllatavalt korrektselt. Tavaliselt kipuvad need LPW lood olema mitte nii sarnased originaalile. Seekord olid aga soundid ja esitused kõikidel pillimeestel üsna normaalsed, et lugu kõlas üsna õigelt..

Sama nädala reedel oli mul jällegi MetalLPW, kus tuli ettekandele Metallica - "For Whom The Bell Tolls". Minu esituse peale kirjutas trummi-instruktor "Best of The Day" ja 99 punkti. Pole paha :)

Nädalavahetus: nagu poleks olnudki. Tegelt see pole ka päris õige.. Laupäeval käisin päeval korra pangas, mis asub miljoni kilomeetri kaugusel, aga noh..elas üle. Kuna ma juba seal kandis olin, siis läksin Vine st. olevasse hiinatoidu kohta, mille järgi mul juba pikemat aega isu oli, ning mis ka üsna odav on. 

Siis liikusin tagasi natuke kodule lähemale - läksin Sam Ash'i muusikariistade poodi trumme vaatama. Kuna mul on siin vahelduva eduga oma kuu aega olnud isikliku komplekti soetamise teema õhus olnud, siis nüüd tundus, et peaks asja natuke konkreetsemalt käsile võtma. 

Selleks ajaks oli teatav eelsorteerimine tehtud ja paar tugevamat kandidaati olid laual. Alguses mõtlesin, et kuna mul hetke vajadused ei ole väga suured, siis võiksin omale mingi kasutatud komplekti leida, mille ehk hea hinnaga kätte saaks. Mitmed otsingud Craigslist.com lehel ei andnud soovitud tulemust. Komplekte on seal palju, aga minu hinna-kvaliteedi nõuded olid üsna ranged, mistõttu ma sobilikku siiski ei leidnud. 

Seetõttu kaalusin ka täiesti uue komplekti ostmist, mis eeldas küll, mitte kõige kõrgema kvaliteediga trumme, aga millega asja aetud saaks. Konkreetselt jäi interneti uuringu põhjal silma Pearl "Vision" trummid. Need pole küll kõige odavamad trummid, aga samas väidetavalt väga kvaliteetsed oma hinnaklassis.

Tulles tagasi laupäevasesse päeva, siis läksingi järgmisena Sam Ash'i, et neid "Vision"eid ka oma silmaga/käega uurida. Poes olid need kenasti olemas ning isegi kolmes erinevas värvis ja viimistluses. Minu koheseks lemmikuks sai üks tumesinine-tuhmuv-must komplekt, kuigi esialgu küll vaid selle värvilahenduse pärast, kuna reaalselt mängida nendega polnud võimalik, sest need olid üksteise otsa laotud. Samas käes hoides ja näpuga lüües tõesti tundusid üsna soliidsed olema ja 699 dollari eest oli seal komplekti küll. Pean lisama, et statiivid ja tool oleks siiski olnud ekstra paarsada dollarit, seega kogu hind oleks tulnud oma tuhat..

See hind ületas küll kaugelt selle hinnaklassi, mille olin alguses omale mõelnud (eeldades kasutatud komplekti ostmist), milleks oli umbes $300-500. Uue komplekti puhul olid plussideks see, et asjad on korralikud ja kvaliteet on kindel. Ja hiljem müües oleks hind ehk natuke kõrgem, kui teise omanikuna müües (trummid tõenäoliselt paremas seisukorras samuti). 

Kuna need see Pearl'i komplekt tundus tõesti korralik, siis oli mul juba peaaegu otsustatud, et lähen järgmisel hetkel neid omale tellima, AGA....

...siis leidsin craigslist.com lehelt ikkagi ühe üsnagi atraktiivse komplekti - Gretch "Catalina Club Mod". Sädelev-punane mustade triipudega. Konkreetses kuulutuses küsiti $900, aga kuna ma täpset mudelit ei teadnud, siis mõtlesin täpsemalt uurida, mis mõõtudega trummid on jne. 

Minu e-mailile vastas mees, kes teatas, et ta pole ise trummar ja polnud päris kindel, mis mark on, aga et peale on kirjutatud Gretsch Catalina Club. Sama hooga tuli ka üllatus, kui ta ütles, et annab mulle need trummid $350 ära. Loomulikult mul tekkis kohene huvi, kuna "Catalina" seeria komplektid (neid on küll erinevaid, aga siiski) maksavad uutena $1300-1500 kanti. 

Täpsustava infona sain paar pilti lisaks ning teada, et statiivid, tool ning häti-taldrikudki on hinna sees. Ühesõnaga peaaegu kogu komplekt, mis on vajalik kohe mängima hakkamiseks. Tundus kuidagi liiga hea, et tõsi olla.

Peale mõningat internetiotsingut õnnestus mul leida see konkreetne mudeli nimetus (Catalina Club MOD). Ma ei tea küll täpselt, mis see "Mod" tähendab, kuid nii palju sain siiski targemaks, et esiteks seda seeriat enam ei toodeta - oli selline nn eriväljalase. Samuti, et hinnaklassilt on ta pigem odavama otsa komplekt. Uuena maksid trummid ilma raudvarata umbes $500, mis on ausalt öeldes üsna vähe komplekti eest. See oli mulle küll väike pettumus, kuna ma lootsin ehk natuke paremat. 

Uurides natuke arvamusi konkreetse komplekti kohta, siis tundus, et kõige hullema komplektiga tegu pole.. Esiteks on Gretsch üsna tuntud ning hinnatud firma ja teiseks jagasid inimesed oma kogemusi...

Arutasin seda teemat ka oma sponsorite ja sõpradega (hahaha :D) ning kaalusime siis variante..hindasime plusse-miinuseid. 
Selle Gretschi komplekti puhul jäid kõlama paar mõtet. Nimelt selle hind - $350 on täiskomplekti eest üsna soodne hind. Jah, uuena ta ei maksnud ka teab, mis palju, aga kui võrrelda nüüd seda Pearli komplektiga, siis on hinnavahe selgelt suurem kui kvaliteedi vahe. 

Teiseks, pidin ma oma vajadusi reaalselt hindama. Kuna praegu käin põhi ajast koolis ja need mõned esinemised, mis tulevad, on enamasti väga väikestes kohtades, kus ei ole vaja ei väga suurt komplekti ega ka teab, mis kvaliteetset, et mingit super-soundi stuudios saada. 

Mitte, et peaks leppima väga kehvalt kõlavate trummidega vaid nad ei pea olema tipptasemel. Eks häälestusest ja mängustiilist oleneb ju ka siiski üsna palju. Kuna komplekti hind oli nii soodne, siis ei oleks hiljem (kui peaks tekkima vajadus paremate trummide järgi) seda kahju maha müüa - Mingi raha ikka saab selle eest..

Seega tundus asi kalduvat väga tugevalt nende Gretschide kasuks.. Leppisingi siis selle müüaga kokku, et lähen mingi päev neid vaatama ja uurima.

Kuna esmaspäeval midagi tavapäratut jällegi ei juhtunud, siis hüppan kohe teisipäeva õhtusse, mil siis pidingi neid vaatama minema. Konkreetselt see õhtu sobis minu korterikaaslasele Rachelile, kes mulle siis autojuhti mängis. See tüüp elas suhteliselt lähedala LAX lennujaamale, mis on meie juurest umbes poole tunni autosõidu kaugusel - ikka jube jant oleks sinna olnud busside või asjadega minna...ennast teades oleks minemata jäänud..
- Selles mõttes olen ma ikkagi väga tänulik Rachelile, kuna kokkuvõttes oli ju tema see, kes mulle praeguse elupinna pakkus, mul kolida aitas ja nüüd siis trummidega seoses sõidutas...

Mul oli juba paar päeva üsna suur põnevus sees olnud ja nüüd siis oli asi sinnapoole teel, et lootsin omale uued trummid saada.
Kohale jõudes nägin, et see tüüp elas ühes tüüpilises pisikeses paari-kolme toaga majakeses, mis tema väitel kuulus vanasti tema vanaemale. 
Vaatasime siis trumme.. Esmapilgul tundusid trummid täitsa korralikus seisukorras olevat - eks mingid väikesed kriimud ja täkked ikka olid aja jooksul tekkinud. Statiivid ja muu raudvara olid samuti üsna korralikud. Paar liblikat, vilti oli ehk puudu, aga enam vähem kõik vajalik oli siiski olemas. 

Natuke veel uurides leidsin, et üks võtme jupp oli puudu. Nimelt räki-tom'i hoidja. Tema oli seda tomi hoidnud tavalise taldriku statiivi otsas, mida mina oma elus veel kohanud ei olnud. Esiteks on see lihtsalt korraliku statiivi raiskamine ja teiseks ei olnud seda korralikult kinni võimalik panna. Ta küll väitis, et kui tema selle komplekti (uuena ostis), siis tuli see selliselt. Kaks võimalust - ta kas ei ostnud seda komplekti uuena või kaotas tolle jupi lihtsalt ära. Kuna ta ise ei ole trummar, siis ma ei imesta, kui komplekti kokku panemise käigus ta seda tükki otsida ei osanud vms. Väitis veel, et kui ta selle ostis, siis maksis selle eest $750, mida ma tegelikult isegi usun, sest trummid koos raudvaraga lähevad (selle komplekti puhul) umbes niimoodi. 

Naljakas on see, et tal oli selles toas põhimõtteliselt kogu bändi kola. Ta ütles, et ostis need asjad, et sõpradega jämmida. Iseenesest tore mõte, aga arvestades seda, kuidas see komplekt kokku oli pandud ning asetatud (rääkimata häälestusest), siis ütleks küll, et mitte keegi neist ei teadnud, mida nad teevad.. Aga kokkuvõttes polegi vast oluline..lihtsalt naljakas fakt. 
Muuseas, tal oli tol hetkel üks sõber külas ka (ei tea, kas ka üks jämmi-kaaslastest), kellega nad parasjagu korvpalli vaatasid, ja arvestades, et see sõber tundus küll paras savu-vend olevat, siis see lihtsalt kinnitab minu arvamust...

Kui ma olin oma 20 minutit neid trumme näppinud ja jõllitanud, siis ta ütles, et kui ma nende eest $300 annan, et siis on ka okei.. Nimelt ta ütles, et kolib umbes kolme nädala pärast Havaile elama ja tahab kogu kolast lahti saada - mulle hea uudis..

Ma endamisi arvestasin, et kuna ma peaksin sellele komplektile täis ringi uusi nahku ostma + tom'i hoidja, siis kas see oleks kokkuvõttes ikkagi kasulik ost. Kahtlemata see trumm ei tundunud käes nii kvaliteetne, kui need uued, mida Sam Ash'is vaatamas käisin, aga teisest küljest ei olnud neil ka midagi viga. Mingit loginat ei olnud, kõik tundus toimivat ning korralikult kinni olevat.. Seega ei olnud mul ka tegelikult midagi millest kinni hakata, mille kallal norida või põhjendada, miks sellise hinnaga neid mitte osta. 

Ma arvan, et selleks ajaks oli vist möödunud pool tundi või natuke peale, kui ma siis lõpuks otsustasin, et "JAH, ma ostan need ära!".  Läksin siis teise tuppa selle tüübi juurde ja küsisin mõtlku näoga, et kas ta arvab, et võiks hinnaks teha $275? Ta tegi kohe suure "Hmmmm - You're killing me, man!" :D  Ilmselgelt, ta päris nii palju ei tahtnud hinnast alla lasta, aga siis ütles $280, mis ei olnud nüüd küll teab vahe, see 5 dollarit, aga pigem oli see tema jaoks sel hetkel rohkem psühholoogiline... Mina aga tantsisin oma võidu-tantsu peas, sest $280 terve komplekti eest maksta ei ole palju.

Lugesin siis summa sulas välja, ajasime auto ette ning tassisime trummid auto peale. Täitsa tore - Ma olin üsna rahul olukorraga. Koju jõudes panin oma uue komplekti ilusti kokku ja järgmine hommik avanes mulle siis selline pilt: 

 
Samal hommikul läksin enne kooli ka kohe Sam Ash'i poodi ja ostsin kõikidele trummidele uued nahad. Lisaks veel selle vajali tom'i hoidja, mis käib küll taldrikustatiivi küljes, aga ei võta ära taldriku kohta. Ostukorvi mahtusid veel ka kaks paari uusi pulki ning uus harjutuspadi (vana on liiga väike ja ma ei saanud sellele pihta enam). Kogu värk läks maksma $220, mis on ikkagi päris palju, aga paratamatult on uued nahad üsnagi kallid.. 

Neljapäeva hommikul sain kõik nahad vahetatud, aga häälestada ei jõudnud väga. Tol hommikul oli veel lahtine, millal või kuidas ma jõuan.

Nimelt, oli neljapäeva õhtul meil Maui baaris esinemine, BOI'ga. Ma ei ostnud seda komplekti selleks, et neljapäeval oleks millegagi mängida, küll aga ostsin ma trummid taolisteks olukordadeks, kui mul bändiga esinemine on, aga koha peal trumme ei ole. See neljapäevane päev oli juhuslikult üks nendest olukordadest.

Kuna ma polnud kindel, kas ma need trummid mänguvalmis jõuan sättida (kuna pidin siiski ju koolis käima ja harjutama), siis ma isegi veel neljapäeva hommikul ei arvanud, et ma oma trummidega õhtul mängin. 

Mingil hetkel otsustasin, et kuna koht on ka selline pool muidu, siis pole seal ju mingit täpishäälestust vajagi.. ja miks ma siis need trummid üldse ostsin, kui ma igat võimalust ära ei kasuta, nendega mängida. Mõeldud, tehtud.

Läksin siis samal päeval üsna varakult koju, et jõuaks veel tegelda ja valmis sättida need. Harjutusaeg jäi tol päeval küll natuke lühikeseks, aga midagi pole parata.. kui ma esinemise jaoks ei valmistu, siis milleks veel?

Paar-kolm tundi siis üritasin häälestada, misjärel ma need kokku pakkisin ja oligi aeg kontsertpaika suunduda. Taaskord aitas Rachel transpordiga välja. Kuna me jõudsime sinna päris korraliku varuga, siis istusime seal niisama. 

Kokku oli kolm bändi, üks tegi selliseid kergema rock'i covereid (mitte just kõige õnnestumini) ning teine oli natuke rahulikum kergelt akustilist tüüpi muusika (-tüüpi, sest lauljal oli elektrikitarr, aga muusika stiil oli selline..). Selles bändis trummarit ei olnud - oli lihtsalt väiksemate perkussiooni-instrumentide mängija. 

Kui see esimene bänd ära lõpetas siis läksin selle trummari juurde ja küsisin laenuks vaipa, kuna mul endal ei olnud. Korra olen seal ilma katteta mänginud ja see oli paras piin. Õnneks ei tekkinud probleemi ja ta laenas seda. 

Vahetult enne minu bändi peale minekut panin kõrval oma seti kokku ja kontrollisin veel viimased asjad üle, et kõik oleks paigas ja mingit üllatust ei tekiks.

Kui meie oma kavaga peale lendasime, siis sai esimese looga selgeks, et sellest vaibast suurt tolku ei ole - basstrumm tahtis ikkagi minu eest ära joosta ja pidin seda iga natukese aja pärast tagasi sikutama.

Samuti suht alguses tundus mulle kohe, et soolotrumm oli liiga madala tämbriga. Ma esimese hooga kahtlustasin häälestust, seega kruvisin kahe loo vahel pinget juurde. Paraku see väga paju ei aidanud - üritasin siis vedrusid pingutada, mis tundus ainult hetkeks mõjuvat. Mul oli juba vedrupinguti põhja keritud, aga ikka tegi trumm sellise kõrge tom'i häält. Siis kartsin, et äkki läksid vedrud katki, aga ka see polnud põhjuseks.

Ma arvan, et vist enne viimast lugu sain ma siis jälile, milles viga oli. Nimelt need klambrid, mis vedrusid kinni hoiavad, olid liiga lõdvalt kinni keeratud ja see riba oli klambri vahelt mängides hakanud ära libiseme - sellepärast ei toiminud pinguti ka, kuna siis libises veel rohkem.. aga siiski mitte nii palju, et päris ära tulla.

Keerasin siis viimaseks looks selle kinni, aga siis oli jälle probleem, et pinguti oli juba põhja keeratud, mistõttu ei saanud rohkem peale keerata, seega päris korda ma selle kontserdi jaoks seda ei saanud. Õnneks ei ole viga trummis ega milleski muus, seega peaks olema üsna lihtne korda saada.

Aga sellega minu mured ei lõppenud. See pole nüüd küll seotud minu uute trummidega, aga see oli lihtsalt häiriv. Nimelt avastasin paar nädalat tagasi, et ühte minu crash'i taldrikusse oli tekkinud mõra. Sellest kord pisike-ja-armas-mõrakene on nüüdseks suureks kasvanud volask. See on minu ilusa taldriku helisemise võime pea täielikult ära kaotanud. Kontserdil mängimisel oli mul seda raske isegi kuulda, kui lõin. Sellest on kahju, aga avalikult ei saa ma seda taldrikut enam kasutada.

Kui kõik eelnev välja arvata, siis ma arvan läks kontsert täitsa kenasti. Me olime enne seda vaid ühe proovi teinud ja kohati võis mingist otsast kergelt logiseda, aga samahästi võib selles ka seda kohta süüdistada, kuna see on ikka väga väike ja ega peale vokaali midagi ei võimendata. Kitarrid ja trummid tulevad otse.

 Tulles korraks tagasi uute trummide juurde, siis on olukord täiesti okei ja ma oma ostu ei kahetse. Tom'id kõlasid muidu päris kenasti..madal matakas, nagu ma tahan, aga floor oli vist natuke liiga madal, et natuke pean üritama trummi korpuse kõla veel üritama välja tuua. Basstrumm tundus ka korralikult mütsuv. Raske on muidugi kommenteerida, kuidas see kõla nüüd kuulajate seisukohast oli, sest see on üsna üllatav, kui erinev see sound on, olenevalt kummal pool sa asetsed. 

Reedene päev oli suhteliselt uimane. Kuna eelmisel õhtul andsin ma kontserdiga põhimõtteliselt kogu oma energia ära (nagu tavaliselt) ja peale seda veel suht hilja magama sain, siis järgmine päev olin natuke vormist väljas. Isegi laboris tegin tavapärase 8h asemel 5 pool tundi trenni.

Ning praegu ongi käimas kolmanda koolinädala vahetus neljandaks. Täna (laupäev) ma võtsin omale vaba päeva ja kasutasin seda ohtrasti laisklemiseks. Homme on plaan viia trummid kooli, et siis täpsemalt tegelda häälestamisega ning otsast lõpuni kogu komplekt üle käia, et enam esinemistel üllatusi ei tekiks.. Hea on see, et peale seda häälestus-sessiooni on mul BOI'ga proov ka, ning saan oma komplekti ka reaalselt bändiga kontrollida. Loodame parimat.

Sellega on siis järjekordne maraton-blogi taas kirjutatud. Ausalt öeldes olen loobunud nädala sees kirjutamisest, sest praegune päevakava järgi jõuan ma enamasti kell ÖÖ paiku koju. Loodetavasti leian endas jõudu taas järgmine nädal kirjutada :)

Lõpetuseks panen siia ühe mõnusalt gruuviva loo:
Joe Satriani - "Cool #9"  (http://www.youtube.com/watch?v=CgUwD9e8uNM)

Ja väike nali ka:
Tavaline inimene:                  :o
Steven tyler ja Mick Jagger:   :O

Tsau!

Stanley LAs (vol 89) - "Vaheaeg, külalised ja tagasi alguses"

Tervitused taas!

Kes minu blogi ehk tihemalt jälginud, siis vabandan, et nüüd oma kolm nädalat vaikust on olnud. See aeg on läinud nii metsikult kiiresti ja nii tihedalt tegevustega pakitult, et lihtsalt ei jõudnud kirjutada.

Alice In Chains - "It Ain't Like That" (http://www.youtube.com/watch?v=ydt6D-CqIg8) - See on hetkel ainuke cover-lugu, mida ma oma bändi, Born On Impact'iga mängin. 

Ma ei hakka tänases blogis päris päeva kaupa oma tegemistest kirjutama vaid teen pigem kokkuvõtte moodi asja.

10. nädal oli koolis üsna tihe. Lisaks sellele, et eksamid olid kohe-kohe ukse taga, oli mul ka bändiga mitu proovi ja paar väiksemat esinemist, mis täitis mul päevaplaani päris korralikult ära. 

See nädal oli selle poolest väga tore, et minu õde ja õemees tulid mulle vaheajaks külla. Olin seda hetke juba päris pikka aega oodanud. Nad jõudsid kolmapäevasel päeval ja praktiliselt järgmise nädalani kannatasid nad paraja "jetlag'i" käes. Samuti pidid nad päevasel ajal iseseisvalt maad avastama, kuna mul olid tunnid ja eksamiteks valmistumine täies hoos ning pahatihti jõudsin alles õhtul 23 paiku koju. Nädala lõpus võtsin õige natuke lõdvemalt ja mingi 21-22 ajal läksime paaril õhtul välja..

11. nädal - eksamid. Eksamid ise kulgesid üsna sujuvalt ja ega mingeid suuri pingeid ei olnudki väga. Eks väike närv enne igat eksamit ikka oli..mõnda eksamit vast pabistasin tiba rohkem, kui teist, aga kokkuvõttes oli enam-vähem kõik korras ja asi toimis. 

Esmaspäeval oli tolle nädala kõige tihedam päeva, kuna mul oli suurem osa eksamitest just sel päeval. Juhtumisi oli samal õhtul ka BOI'ga esinemine Santa Monica's  O'Brien's baaris. 

Sel õhtul mängis peale meid veel üks bänd, kelle liikmed on Racheli väga head sõbrad. Kuna mul ei ole siin trummikomplekti, siis oli praktiliselt ainuke võimalus laenata selle teise trummari setti, kuna seal baaris "majasetti" ei olnud. Siis hakkas see kamm peale.

Kuna Rachel seda trummarit nii hästi tunneb, siis ma palusin küsida, et kas ma saaks laenata. Vastuseks tuli väga lühidalt ja konkreetselt:  "$20".  Ma mõtlesin alguses, et see on nali, aga selgus, et ta olla sama summat ka mõni aeg tagasi "Mauis" küsinud, kuid tookord kasutasin ma siiski ühe teise tüübi trumme ja ei pidanud maksma.. 

Hetkeks käis peast läbi, et äkki minna poest ostma ja hiljem tagastada, aga see langes ära, kuna trummidega on lihtsalt keerulisem mässata (transport, hoidmine jne) kui näiteks kitarridega ja risk, et neid pärast tagasi ei võeta, on suurem - ei oleks vist ära tasunud. 

Kui tollele tüübile siis "jah" sai öeldud, siis järgmisena küsis ta, kas ma vajan ka soolotrummi. Teoreetiliselt õigustatud küsimus, kuna enamasti on levinud, et iga trummar vähemalt oma sooloka ja taldrikud kaasa toob. Mina aga olen natuke teistsuguses olukorras, kus mul see soolokas teisel pool Maakera on ja tol hetkel mitte kuskilt võtta polnud...

Pidin taas jaatavalt vastama - seejärel teatas see, et soolokas on ekstra $5, mille peale ma juba üsna pahaseks sain. Mingi ärimees välja tulnud siin... Paraku polnud mul jällegi muud valikut. 

Sellega see jant veel päris ei lõppenud, sest tol õhtul siis juba kohapeal, kui ta väikse hilinemisega kohale ilmus, saatis ta Rachelile sõnumi, et enne ta neid trumme pubisse sisse ei too, kui raha ei ole saanud.. 

See tüüp lihtsalt on ebameeldiv inimene.. kõik, kes teda paremini tunnevad väidavad seda.. ülienesekindel ja ülbe. Üllataval kombel ei tundu see väga takistamast teda erinevatesse bändidesse saamast...

Loomulikult võiks ju õigustada, et tema trummid, nahad kuluvad ja midagi võib katki minna jne jne... AGA esiteks saab 25 dollariga vaevalt ühe uue naha ning teisi komponente remontida oleks märksa kallim.. teiseks on lihtsalt hea tava, et kui keegi võtab oma trummid, siis aja, ruumi ning mugavuse mõttes jagatakse komplekti.

Olen mina seda teinud ja teen ka edaspidi - kuigi jah..ma olen trummar ja saan ülihästi aru, et ega ideaalis ei tahaks oma trumme teistel lasta mängida, aga see pole lihtsalt päris normaalne käitumine, minu arvates. Isegi jagamisest keeldumine on vist natuke normaalsem variant, kui hakata raha küsima - vot see on see, mis minu jaoks täielik lollus on.. Oleks ta ise siis kuskil kodus olnud ja lihtsalt minu kätte andnud need, aga ta ju ise mängis samal õhtul, samas kohas.... okei.. sain oma pingeid nüüd välja elada natuke.. jätame selle jutu.

Teisipäeval oli kaks eksamit ning kolmapäev, neljapäev mõlemal üks. Teisipäev oli taas tore päev, sest meie seltskonda lisandus Silverstique bassimees, Avo. Sellega siiski eestlaste voog Ameerikamaale ei piirdunud, sest kolmapäeval võtsin vastu oma armsama, Heli :P

Kui eksamid tehtud said, oli aeg alustada tõelise puhkusega koos lähedastega kodumaalt... 

Selle puhkuseperioodi üks enim planeeritud sündmusi oli Silverstique kontsert, mille tarvis alustasime proovidega eksaminädala reedel (16. märts). Kuna meie soolokitarrist, Ott ei saanud tulla, siis palusin ühel BOI kitarristidest meid hädast välja aidata. 

Proovide tegemiseks sain kõikidele väljamaalastele kooli sisenemise loa ning suuremates klassiruumides/prooviruumides saime siis proovida. Tehnika on teadagi päevi näinud ja midagi ideaalset sealt ei tulnud, aga proovi saime minu arvates üsnagi edukalt teha. Proovid asenduskitarristiga kulgesid ka üsna okeilt - enamustele partiidele sai üsna hästi pihta ja jäi meeldegi, kuid ühtset hingamist sellise lühikese ajaga päris ikkagi ei tekkinud. Kokku tegime neli proovi: reede, pühapäev, teisipäev ning kolmapäev. 

Pidime tõdema, et Ott sobib oma mõttelaadilt, ideedelt ja lähenemise poolest Silverstique'i ikkagi kõige paremini. Samas tuleb tunnistada, et tehniliselt oli Mike tugevalt üle keskmise kitarrist. 

Laupäeval oli meid kutsutud Eesti Majja, kus toimus igakuine kokkusaamine, väike külalise etteaste ja ühsisööming. Meid kutsuti sinna niisama, aga lootsime, et äkki peale peaettekannet saavad Helen ja Martti väikese akustilise etteaste siiski teha, et meie tulevat kontserti reklaamida.

Selleks peaettekandeks oli sel korral ühe eestist pärit arst, kes tutvustas oma tööd siin LA maakonnahaigla traumapunktis. Nagu võite arvata, siis oli seal ka mõningaid illustreerivaid pilte, mis tegelikult nii verised ja rõvedad nagu polnudki, aga kui neid juba kümme tükki järjest on ja sellele juurde räägitakse teksti kogu taustast, siis tekkis mul ikka VÄGA ebameeldiv tunne.

Õigem oleks vist öelda, et mul hakkaski paha ja ma pidin minema välja värsket õhku hingama. Kusjuures Avo oli minust 5 minutit varem läinud. Kui ma siis sealt umbsest ruumist välja sain, siis seal nö eeskojas olid paar tooli ja väike laud. Sel hetkel hakkas mul lisaks iiveldusele ka pea suht tugevalt ringi käima ja istusin toolile, panin käed risti lauale ja pea nende peale ning silmad kinni, et natuke puhata. 

Järgmisel hetkel teen silmad lahti, alguses on kõik kuidagi väga tuhm, aga näen, et inimesed on ringis minu kohal. Päris tükk aega üritasin aru saada, mis toimub ja lõpuks siis kuulsin selgelt hääli ka ja see arst, kes neid jutte enne rääkis hoiab kahe käega mu peast kinni ja küsib, et kas kõik on korras... Ma ei saanud aru: "Mis mõttes..mis mul siis viga peaks olema??"
Aga siis hetke pärast hakkasin taipama, et olin minestanud. 

Oma minut läks selleks, et ennast koguda ja püsti ajada. Istutati mind mingile pehmele diivanile ja üsna varsti tuli ka kiirabi, kes siis kõik näitajad üle kontrollis - kõik oli täiesti korras. Tundsin peas mingit kerget valu ja keegi ütles, et oli verd ka näha. Vaadati siis see ka üle ja teatati, et õmmelda vaja. Ma siis viisakalt keeldusin sellest $1000 kiirabiautoga sõidust ja sõitsime oma seltskonnaga siis haiglasse. 

Haiglas läks päris tükk aega, kuna nähti, et suremas ei ole, siis pole hullu ja ootasin omajagu. Kokku läks mul vist kaks ja pool tundi seal. Tulemuseks kümme klambrit, millega see haav siis otseses mõttes kinni klammerdati. Haava pikkuseks öeldi 3 tolli. 

Ma ei oska öelda, kuidas ma täpselt kukkusin, sest põrandalt leiti mind näoli olles, aga haav on hoopis üles pealae poole.. Ühesõnaga lihtsast minestusest tuli selline nadi vigastus kaasa. Samal õhtul oli mul veelgi süda paha ja kerge pearinglus, aga eeldatavasti oli see kergest peapõrutusest. Järgmisel päeval oli juba kõik ok. Arst kirjutas mulle välja ka kuuri antibiootikume, mis ma kenasti ära tegin. Ning rockstaarile kohaselt sain ka pool purki Vicodin'i :D 

Kolmapäevases proovis käis ka minu senine eraõpetaja, kellele me siis kogu kava ette mängisime. Raske öelda, kas ta ei tahtnud midagi halvasti öelda või ei osanud kuskilt väga kinni hakata, aga ütles, et kõlasime väga hästi ja kõik on väga äge. No sellise üldisemast kiitusest on keeruline mingit adekvaatset infot saada, aga kuna ta meie muusikas teatavaid väiksemaid aspekte välja tõi (näiteks backvokaali partiid), siis on alust arvata, et ta kuulas tähelepanelikult ja need asjad tõesti talle silma paistsid. 

Kontsert oli meil neljapäeval, 22. märts 2012, klubis "ON THE ROX", mis on "The Roxy Theater"i teine saal - samas eraldiseisev väike klubisaal. Asub see teisel korrusel ja on pea saalist eraldatud ning isegi sissepääsud on eraldi, kuid kõrvuti... 

Saal oli minu jaoks oodatust väiksem. Lava oli samuti üsna tagasihoidlik, aga samas sai täiesti hakkama. Mis aga valmistas üsnagi suure pettumuse oli tehnika. Trummid olid täielikud juustud - mul oli tõesti tunne, et ma mängin mingite pappkastide peal, sest need nahad olid igivanad ja lihtsalt ei teinud häält enam.. Häälestamiseks ei olnud mul aega.. Soolotrummi hääl meenutas ükskõik mida muud, aga mitte seda mida vaja.. pidin kiiruga kruvidele kaks ringi peale tõmbama, et midagi kasutatavat saada..

Teine jama oli taldrikutega - mul olid küll enda omad kaasas, aga kohalik helimees soovitas mul neile teipi alla kleepida, et nad nii valjusti ei oleks. Kuna ma ei ole ise varem taldrikuid teipinud, siis usaldasin tema arvamust, ja panin kolm, neli 20cm riba igale taldrikule - õnnetuseks ei jõudnud ma neid enne kontserdi algust katsetada...

Mul pidid kõrvad otsast ära kukkuma... potikaaned teevad ka paremat häält, kui need metallpakud, millega ma siis mängima hakkasin.. Kaks esimest lugu on meil ilma peatuseta, seega ei saanud vahepeal teipi vähemaks ka võtta. Kolmandaks looks võtsin seda vähemaks ja neljandaks looks veelgi. Päris kõike ma mingil arusaamatul põhjusel siiski ära ei võtnud - oleks pidanud!

Ma ei teibi enam kunagi oma taldrikuid. Neid on võimalik vaiksemalt mängida, aga see mõjutab kogu muusika kõla nii drastiliselt, et pigem olgu nad natuke valjemad, aga sobigu kenasti muusikasse ja heliseks - tuima kolkimist ei ole kellelgi vaja. 

Liigume edasi. Martti rentis kohalikust muusika tehnika rendifirmast ühe combovõimu, mis teoorias on vägagi korralik võim AGA kuna ruum oli nii väike, siis taas see helimees käskis kitarrid väga maha keerata - Martti võimu helitugevuseks oli 1,5. - See võim ei läinud sellise vaiksustugevuse juures lihtsalt käima ja nii see siis puuksutas seal nurgas vaikselt.. Natuke aitas see, et Marttil nüüd uus "Goldtop", mis oma soundiga asja parandada üritas, seega päris katastroof ei olnud, aga jällegi...asi on detailides.

Mike'i võim oli minupoole terve kontserdi seljaga, seega ma tema soundi ei oska kohe üldse kommenteerida - Mike ise väitis, et kõik oli "Cool" - väga ameerikalik.

Basskitarrile oli olemas kohapealne võim ja see töötas vist täitsa okeilt, aga mis loomulikult valesti läks oli basskitarr ise - kodu ja soundchecki vahelise aja jooksul otsustas see töötamise lõpetada. Hea oli, et soundcheckis, sest nad läksid Heleni ja Marttiga kiiresti Guitar Centerisse, kust see pill ostetud oli ning vahetasid ühe teise vastu välja. 

Juba algusest peale sai basskitarridega natuke tegeldud: Alguses ostis Avo ühe rohelise kerega kasutatud Music Man'i. Peale ühte proovi ja paari Guitar Centeri külastust leidis ta poest ühe teise kasutatud pilli, mis oli päev varem poodi toodud. Musta kerega custom Music Man. Paari päeva pärast leidis Avo, et see roheline pill oli siiski parema tunnetuse ja soundiga, mis talle meeldis ning õige pea oligi ta selle musta taas rohelise vastu ära vahetanud. 

Tagasi tulles kontserdiõhtu juurde, siis see roheline pill oligi too, mis töötamise lõpetas. See oli kuidagi seotud patareivahetusega, sest ta vahetas selle kodus ära ega enne soundchecki ta mängida ei proovinud. Viga oli pilli sees, sest pealtnäha midagi katki ei olnud ja Avol ei tekkinud probleemi see pill taas ära vahetada. 

Siis sai valituks üks Ibanez'i instrument, mis töötas ja kontserdi sai kenasti ära mängitud. Järgmine päev viis ta selle poodi tagasi ning sai kogu tšekkide näol kogu raha tagasi. 

Vokaaliga oli ainult nii palju, et monitoridest oleks võinud seda rohkem tulla, et ka laval kuuleks, mis lauldakse. (mul eraldi monitori polnud, aga üldises plaanis rääkides..)

Kuna soundchecki pidime tegema ilma basskitarrita, siis kogu asi lagunes laiali. Kogu asi kõlas nii halvasti, et seda on raske ette kujutada. Kõik oli valesti, kõvasti või puudu. Algus oli väga tumedates toonides. 

Õhtul kell 21 alustasime siis oma kavaga. Õnneks olid balansid kontserdi ajal paremini, et arvestades kõiki asjaolusid, kõlas bänd korrektselt kokku ja lood tulid läbi. Jah, sound oleks märgatavalt parem olnud, kui kõik oleks toiminud, nagu peab, aga hea, et niigi läks.

Meie enda esitus tundus olevat küllaltki korrektne ja kokkumäng toimis. Nii palju, kui seda rahvast seal oli (u. 30) tundus küllaltki hästi meid vastu võtvat. Ürituse korraldajaga oli meil kokkulepe, et peame tooma vähemalt 15 inimest meid kuulama. Olin alguses optimistlik, samal õhtul mitte enam niiväga..  Ometi tuli meid kuulama 12 inimest, mis on üllatavalt korralik number, arvestades, et mul päris mitu potensiaalset tulijat jäi tulemata kuna üritus oli 21+. Pidime ise maksma kolme inimese piletiraha ja kõik oli korras. Minu arvates selline süsteem päris ei toimi, aga see on juba teine teema.

Peale kontserti põgusalt mõne meie kuulajaga vesteldes jäi mulje, et jäädi rahule ja mõnes inimeses, kes meid varem kuulnud polnud tekkis isegi teatav huvi jne. Seega kokkuvõttes ma arvan, et võib kogu ürituse kordaläinuks lugeda. 

Järgmine päev võtsime taas rahulikumalt, käisime siin lähedal asuva "Runnion Canyon'i" nimelise matkaraja peal, mis viib üsnagi kõrgele Hollywood Hills'i otsa - päris korralik vaade linnale...

Laupäeval, 24. Sõitsime viiekesi Las Vegasesse. Pealelõunasel ajal jõudsime siis kohale ning esimese asjana hakkasime öömaja otsima, kuna me lootsime leida mõnd viimase hetke pakkumist, mis siis väiksema raha eest meile sooja voodikoha annaks. 

Paraku olid kõik suuremad hotellid viimseni täis ja ainuke, kus me koha saime oli Hooters'i kasiino/hotell. Kokkuvõttes läks väga hästi, sest see oli väga korralik hotell ja meie viie peale läks see kokku umbes $70 nägu.

Kohutavalt palju rahvast siblib seal ringi küll - karvased ja sulelised. Arhitektuur on kõikjalt maha kopeeritud ja kasiinodes tohib see suitsetada. Kuna meil seal mingit arvestatavat õnne ei olnud ka, siis ega seal üle ühe päeva polegi midagi teha - ainult kliima on väga mõnus..

Järgmisel hommikul plaanisime minna Grand Canyon'it vaatama, aga hommikul mõtlesime siiski ringi - leidsime, et pole mõtet 1000 miili maha sõita selleks, et 10min mingit kraavi vaadata. Võtsime vastu otsuse, et kui järgmine kord (loodetavasti sügisvaheajal) taas siin kõik oleme, siis läheme sinna kohe paariks-kolmeks päevaks, et sellest kõik võlud välja pigistada. 

Las Vegasest tagasi LA poole sõites oli umbes 75% teest (kiirtee - vähemalt 3 rida ühes suunas) ummik. Ei olnud ühtegi takistust, õnnetust, vaatamisväärsust, et oleks pidanud hoogu maha võtma, aga lihtsalt nii palju autosid sõitis, et kuskil tekib paratamatult mingi pidur ja nii see tropp koguneb. 

Vihaga läksime otse meie senise aja lemmikumasse söögi kohta B-Dub's'i ehk Buffalo Wild Wings'i kanatiibu sööma. 

Esmaspäeval oli taas selline rahulikumalt võtmise päev. Nauding.

Teisipäeva keskpäeval viisime Avo lennujaama, aga kui me olime juba lennujaama alast väljas, siis Avo helistas ja teatas, et tema lend jäi ära. Hiljem saime teada, et põhjus oli saksamaal toimuv streik.

Tagasi me lennujaama siiski ei läinud vaid Avo tuli ise metrooga Hollywoodi. Samal ajal sõitsime me haiglasse, kus ma siis lasin nädal varem pandud klambrid peast välja võtta. Natuke torkis, aga muidu polnud hullu. Öeldi, et on suht okeilt paranenud - loodame, et nad teavad.

Peale seda tegime veel väiksese šopingu tuuri ja käisime söömas. Õhtul läksime välja, et puhkuse viimast koos veedetavat õhtut mööda saata - Piano bar!

Täna hommikul oli üsna nukker meeleolu kogu korteris... Külalised pakkisid viimased asjad kohvrisse ning läksime välja. Käisime korraks kooli juures, et piletid välja printida, seejärel pangas, et basskitarri tšekid rahaks teha ning siis toodi mind tagasi kodu juurde, et siis hüvasti jätta. Kuna mul endal autot pole ja lennujaamast tagasi saamine paras ettevõtmine on, siis ma kaasa ei läinud...

Äärmiselt raske oli... Ma olin selle ajaga nii ära harjunud, et kõik siin olid ja nii muretult koos puhkust veetsime... Ära saata on nii palju raskem, kui ise minna..

Kõige hullem on see, et ma pean omale veel pea nädal tegevust leidma, enne kui kool uuesti algab ning see minu tegevuskava ja mõtted täidab.

Suvevaheajal tahan kaheks nädalaks kindlasti Eestisse tulla.

Ma arvan, et sellise raske südamega ma praegu siis lõpetangi. Kui ma nüüd vaheajal ei kirjuta, siis uuest veerandist üritan taas korrapärasemalt oma tegemistest ja mõtetest kirjutada. 

Olge siis tublid seniks!

Tsau!

Stanley LAs (vol 88) - "9. nädal"

 Hellou!

Ilmselgelt on minu blogitamise sagedus nüüd märksa hõredamaks jäänud, sest koolipäevad on lihtsalt pikaks veninud ja kui ma iga päev peale 1 öösel koju jõuan, siis ju lihtsalt ei jaksa..

Soundgarden - "Superunknown" (http://www.youtube.com/watch?v=AwdjreJKggg&ob=av2e) - Kolmapäevane HardRockLPW lugu, mida mängisin.

Kuna kõik need päevad möödusid vägagi ühes võtmes: Koolitunnid, lõunasöök ja harjutamine laboris. Koolis ja tundides on õhk iga päevaga muutumas järjest pingelisemaks, kuna eksamid on kohe-kohe ukse taga. Võiks ju arvata, et kui tegelda asjaga, mis endale kõige rohkem meeldib, siis pole need eksamid teab-mis probleem ära teha, aga eks paratamatult tekib teatud pinge, kui keegi kullipilgul esitust jälgib. - Ei.. kõik on cool :)

Harjutamise poolest olen sel veerandil oma eesmärki poolenisti täitnud - olen harjutimsaega päris tugevalt kasvatanud. Päris 8h päevas veel ei ole, sest iga päev ei saa laboriaega ning tunniplaani sobilikult klappima ning peab vähemaga leppima.. Aga 4h oli vist miinimum, mis ühel päeval oli.. Enamasti siiski tuli 5-7h ära - on mille poole uuel veerandil püüelda..

Kolmapäeval, nagu mainitud, oli LPW... Tulemuseks sain 95. Üldiselt on mul LPWdel üsna raske päris maksimumi anda, kuna trumme ju pole aega sättida, siis kokkuvõttes ongi selline natuke ebakindel olukord. Inimestega musitseerida on alati tore, aga selline konveiermeetodil erinevad grupid läbi käia, vist pole siiski kõige parem meetod - kooli puhul on tegelikult raske öelda, mis see toimiv variant siis oleks... Aga noh..kogemused, kogemused...

Neljapäeval läksin peale esimest tundi Briani juurde ja plaanisime koos minna oma vanasse elukohta, et viimase kuu üüri-asi korda ajada. Kui kokku saime, siis sain teada, et ta oli koera võtnud. Väike krants oli selline..  Kui küsisin, et kuidas koerapidamine on, vastas, et raske on - kas siis tõesti ei osanud seda ette näha?? :D

Jalutasime siis oma sihtpunkti, mina andsin oma märtsikuu üüritseki ära ja Brian uuris, mis ja kuidas tema peab tegema. Tal on vaja maksta üks päev ja $20 rohkem kui mina. Algselt kolis ta sinna ju 1. sept. sisse, aga kuna minu tulekuga toimus tubade vahetus, siis tehti temaga uus leping samuti, mis lükkas lepingut poole kuu jagu edasi. Keeruline.

Peale seda liikusime tagasi - selline tunni-pooleteisene ring oli.. Tagasi kooli jõudes tegin tunnikese oma harjutuspadjal, kuna labor oli hõivatud.. 

Siis oli Racheli poolt broneeritud meie bändile fotosessioon, mis kooli poolt õpilastele tasuta võimaldati. Eks siis ole kunagi näha, kuidas need õnnestusid, kui kätte saab.

Reedel peale esimest tundi oli mul järgmise veerandi ainete registreerimine. Kuna alates kolmandast veerandist saavad õpilased ise oma tunniplaani (grupid) kujundada, siis pidin kõik tundide nimekirjad läbi uurima ja vastavalt omale kirja panema. Vahepeal käisid need registreerimist koordineerivad inimesed lõunal ja kokkuvõttes võttis see protsess aega oma kolm-neli tundi.. Lõpuks sain siiski kõik korda ja toimima. Ainuke asi, mis ei läinud päris plaanipäraselt oli see, et minu järgmise veerandi eraõpetajaks on nüüd Jeff Bowders (kelle OC'del ma käinud olen ja kes Paul Gilbertiga tuuritanud on :P ).

Mingil hetkel käisin söömas ja tagasi tulles hüppasin MetalLPW'lt läbi, kuid ise ma mängida ei kavatsenud. Üllatavalt ebapopulaarne oli see, sest seal oli nii vähe inimesi, kes mängida tahtsid. Ma pole nii tühja saali seal näinudki..

Siis liikusin edasi oma laborisse harjutama ning tegin oma 4h enne kui bändiproovi läksin.

Bändiproov oli pigem lühike, sest meil oli vaja ainult kaks lugu läbi mängida, mida me laupäeval ette kandma hakkasime. Kuna see uus asendusbassimees on praeguse seisuga meie uus põhibassimees, siis oli hea lood üle käia veel.

Laupäev algas vägagi laisalt.. pikk nädal seljataga ikkagi. Kolme-nelja paiku siis hakkasime kooli poole sättima, kus meie bänd pidi kahe looga üles astuma "Artist Development Showcase'il", mis on põhimõtteliselt ühe ainega seoses, mis Rachel oma programmi raames oli vaja läbida. Laupäevane üritus oli siis nüüd väike boonus sellele, et pakkuda väikest väljundit õpitule. 

Enne kontserti meisterdasime Racheliga mingisuguse bänneri, kooli kõrval põiktänavas...hiljem selgus, et meil pole seda kuhugi riputada, nii et see jääb oma korda ootama.

Kui lavale läksime, siis oli asi lühike ja konkreetne - kaks lugu ja minekut. Tegime oma asja oma praeguse tasemega ära ja oligi olemas. Neli bändi valitakse edasi järgmisesse vooru, aga ma pole päris kindel, kuhu see välja peaks jõudma.. Esialgsetel andmetel minu bänd edasi siiski ei saanud. 

Peale kontserti läksime Mauisse...tegin omale ühed suurepärased kala-taco'd ja maisitõlviku ning lihtsalt veetsime päris mitu tundi seal. 

Poole kümne paiku lahkusime sealt ja läksime eri teed. Mina suundusin Hotel Cafe poole, kus minu eraõpetaja esines ja kutsus kuulama. Kuna ta sai mind tasuta listi ka, siis läksin. Bändiks oli "Oak & Orski" - Singer/songwriter bänd selline. Tšello, aust, klahv, trummid.. hea, kvaliteetne ning sobib väga hästi sinna klubisse. 

Peale kontserti rääkisime õpetaja ja paari tema õpilasega veel juttu enne kui tagasi hakkasin liikuma. Jalutasin kooli juurde, istusin Süstikusse ja koju. 

Täna peaks päris mitmeid asju tegema, aga hetkel veel laisklen siin :D 

Eks uutest asjadest/sündmustest juba teine kord. 

Tsau!

Stanley LAs (vol 87) - "Welcome Home"

 Hei-hopsti Eestimaa!

Metallica - Welcome Home (Sanitarium) (http://www.youtube.com/watch?v=V6Dfo4zDduI&feature=fvst)

Jätkakem sealt, kust pooleli jäi jutlus. Kolmapäevast reedeni möödusid koolipäevad praktiliselt ühtemoodi - Kümneks kooli, tunnid ja harjutamine laboris. Nendel päevadel sain suhteliselt korralikus mahus harjutada...kuigi kolmapäeval ma täpselt ei mäleta enam, kui palju, aga neljapäeval ja reedel oli see vastavalt 8 ja 7 tundi.

Neljapäeval oli mul teatavasti eratund. Seekord oli aga erinevus selles, et minu oma õpetaja oli kusagil kaugemal mingil keikkal. Asendusõpetajaks oli seekord tema hea sõber Glen Sobel, kes on praegusel hetkel Alice Cooperi trummar.

Tund möödus tegelikult pigem tavapäraselt ja ma ei hakanud teda mingite igavate küsimustega pommitama. Ta näitas mulle oma meetodit, kuidas ta lugusid kiiresti omale üles kirjutab. 

Reedel, peale oma esimest ja ainsat tundi lukustasin end (nagu mainitud) 7h laborisse. Kell 20 sain kooli juures Nicky, Briani (+1) ja Skyleriga kokku ning läksime Buffalo Wild Wings'i kanatiibu sööma. Reede õhtu ju ikkagi. 

Eile oli kauaoodatud päev, kuigi see, et see päev just eile tuli selgus pigem viimasel hetkel... Nimelt kolisin uude kohta. Kui eelmises postituses rääkisin, et Rachel tegi mulle hea pakkumise, siis nüüdseks võtsin pakkumise vastu ja esimene öögi siin veedetud. 

Vahelduva tempoga pakkisin ma eile terve päev asju kokku - kokkuvõttes oli mul rohkem asju, kui ma ise arvasin, et mul on..hehe..  Kuna minu pesukaardil oli veel raha peal, siis tegin pesupäeva samuti..

Hiljem leppisime Racheliga kokku, et ta tuleb umbes 19 ajal minu juurde ja teeme selle kolimise ära - kuna tal on auto, siis pakkus ta, et aitab neid asju vedada - vastasel juhul poleks see nii kiiresti juhtunud. 

Veel enne, kui ta tuli, hakkasin koristama, et endast puhas korter maha jätta - minu deposiidi tagasimakstav summa sõltub sellest. Ma arvan, et see korter pole kunagi nii puhas olnud, kui ta nüüd minust jäi..

Lõpuks saime siiski kõik asjad auto peale ja ei pidanud teist reisi tagasi tegemagi. Uude kohta jõudes olin Briani ja Nicky omale külla kutsunud - olime paar tunnikest siin, rääkisme juttu, sõime Fazeri šokolaadi (millest kõik niiiii vaimustuses on). 

Kui külalised olid lahkunud ja Rachel ka juba magama oli läinud, siis pakkisin ma mõned asjad lahti ja tegin omale voodi ära. 

Kuna nüüdsest on mul hea suur voodi, siis oli uni päris magus. Eks elukohana veel natuke võõras on ja pole päris kohanenud veel, aga olen õnnelik, et ei pea seal sahvris enam elama. Eile läksid naabrid oma muusika laskmisega lolliks jälle, seega praegu on kõik väga hästi.. Need kaks putukat, keda eile nägin samuti suurendasid mu soovi sealt võimalikult kiirest ära saada.. Seega praegu on kõik väga hästi.

Eks mul on siin veel lahtipakkimisega vaja tegelda ja poes käia. Õhtul on eeldatavasti bändiproov ka. 

Täna jagatakse Oscareid, seega Hollywood Blvd võib päris umbes olla... 

Selleks korraks siis nii palju.. eks millalgi taas.

Tsau!

Stanley LAs (vol 86) - "Kodu otsides (vol 2) ja LPW"

 Halloo, halloo.

Üks hea nädalake jälle mööda läinud... Kuna praegu on mõningad sündmused seljataha jäänud, siis on millest kirjutada.

Led Zeppelin - "Since I've Been Loving You" (http://www.youtube.com/watch?v=Ly4XGEU6OHI) - Tänane Classic Rock LPW.

Põgusalt eelmisest nädalast. Kooliasjadest pole nagu midagi rääkida, sest kõik ikka endistviisi - trummidega seonduv. Nädal möödus omale uut korterit otsides. 

Kokku käisin vaatamas umbes 5 korterit (enam kõiki ei mäletagi). Kõik need asusid Whitley Avenue'l, mis on minu jaoks seni olnud kui teatav aspekt, mis ma uuest kohast soovisin. See tänav lihtsalt tundub selline rahulik ja korralik - ega ta nüüd teab mis rohelusega täidetud paradiisitänav ole, aga piirkond tundub väga sobilik. Ja ega kahjuks ei tule ka see, et praegu elab sellel tänaval ka Brian, Suvi ja Luci - oleks nagu sõprade tänav või nii..

Nähtud korteritest pakkus kõneainet vaid kaks. Üks neist oli supperkorralik - täielikult renoveeritud ja jättis mulje nagu oleks tegu täiesti uue majaga ja korteriga. Tõesti oli väga väga ahvatlev ja minu esimesed mõtted olid, et kui metsikult heaks trummariks ma automaatselt saaksin, kui ma sinna elama asuksin. 

Esialgu oli sel mõttel isegi väike jume, sest teadaoleva kuuüüri kahega jagades oli see $650, mis oli 50ga üle minu max piiri, aga arvestades koha kvaliteeti, siis oleks ma olnud nõus selle ohverduse tooma. Eile siis sain lõplikult teada, et selle hinna sisse EI kuulu kommunaalkulud - tont teab, kui palju need veel juurde tuleks. Seega see variant langes paraku ära.

Ahjaa.. unustasin mainida, et kui siin vahepeal oli taas üleval võimalus, et Nicky ehk saaks ennast oma praegusest lepingust välja osta, siis kuna see summa ületaks $3k piiri, siis jääb ka see paraku katki.

Teine ja natuke tõsisem kandidaat korterivallas oli kõigest mõnikümmend meetrit eemal asuv maja. Üüriks oli $1225 (hinnaalandusega $1175), mis hõlmas kõiki kommunaale, va elekter (~$70 kahe kuu kohta) - hind oli kohe kindlasti mõistlikum, samas korter päris nii kena ei olnud. Äkki see ilus korter seadis lati liiga kõrgele? 

Peale esimest järelemõtlemist oli see korter siiski nähtutest kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega. Käisin seda koos tänasega kokku kolmel korral vaatamaski.. Korteris oli tehtud osaline remont, mis tähendab, et maha pandi täiesti uus parkett ning seinad värviti üle. Köögimööbel ja vannituba on vanast ajast. 

Vannituba oli olemuselt üsnagi sarnane minu praegusele, seega mitte just hea, aga talutav. Köögi kapid olid küll natuke viltu ja seest kollakaks tõmmanud.. külmkapp ja nõudepesumasin olid päris päevi näinud, aga samas tundus kõik toimivat. See elutuba jättis oma uue värvi ja põrandaga väga hea esmamulje, aga köök ja vannituba tõmbasid eufooriat natuke tagasi. 

Üks kehvemaid asju selle korteri puhul oli vaade otse kõrval maja seinale. See polnud väga kõrge, seega taevast oli võimalik aknast ja rõdult näha, aga toa teisest otsast paistis masendavalt hall kivisein. 

Teistest korteristest ei ole mõtet rääkidagi, sest need ei küündinud sellelegi tasemele. 

Laupäeval käisin ma "Target'is", mis on selline kõike-müüv pood.. Kuna Brian välja kolis, siis oli mul tarvis omale osta erinevaid tarbeesemeid nagu taldrikud, noad, kahvlid, prügikast jne.. Tagasi tulin igasuguse kraamiga.. Nüüd olen vist kõigeks valmis.

Eile, esmaspäeval selgus siis lõplikult, et see eriti kena ja kallis koht mulle siiski sobiliku hinnaga ei ole ja too teine korter tõusiski minu esimeseks variandiks. Otsustasin, et täna võtan kaasa avalduse ja viin selle sisse. 

Lisaks tavapärasele koolipäevale ja harjutamisele kutsus Rachel mind eile stuudiosse ühte meie bändi lugu salvestama. See polnud meie kooli suurematest stuudiotest, vaid tegu oli konkreetselt Independent Artist programmi õpilastele mõeldud väikese stuudioga, mis miinimum vahenditega võimaldab kogu bändi salvestada. Kusjuures ma varem ei teadnudki, et neil ka trummide salvestamiseks koht on. 

Kui ma peaksin omast peast selgitama sellise stuudio eesmärki, siis Independent Artist (iseseisev artist) peaks vast olema võimeline nö kodu-stuudio vahenditega salvestama kogu bändi ning tegema sellele kogu produktsiooni, ning selle harjutamiseks vast sellised stuudiod neil ongi. 

Eile oli seal stuudios veel üks teine IA programmi õpilane, kes aitas Rachelil asju üles panna ning salvestada. Tegime vist kolm-neli võtet sellele ühele loole. Üks võte jäi pooleli, kuna minu samal päeval ostetud pulk läks pooleks. Teine jäi katki, sest Rachel unustas mainida, et loo üks osa oli neil salvestamise käigus poole lühemaks muudetud, kui me proovis oleme mänginud. Ja paar korda siis mängisime läbi. 

Tegelikult oleks pidanud vast veel paar võtet tegema, sest teatavad ebatäpsused kohati olid sees, samas midagi hullu ei olnud ja lugu tuli kenasti maha - Rachel tundus küll väga õnnelik olevat igatahes. Teiseks ei olnudki tegu lõplike salvestustega vaid lihtsalt nö toormaterjali salvestamisega. Selle põhjal salvestatakse millalgi tulevikus siis need päris puhtad osad. 

Minul oli tore - stuudios on alati tore.

Täna oli siis uue kodu päev. Tunnid taas tavapärases rütmis ning peale neid suundusingi otse sinna korteri poole oma avaldust viima. 

Esimese asjana selgus, et see korter, mida olin varem vaatamas käinud (2. korrusel), olla välja renditud, kuid neil on umbes nädala jooksul avanemas täpselt samasuguse pinnalaotusega korter esimesel korrusel, mis ühtlasi on ka soodsam - $1140 (hinnaalandusega $1115).

Ainuke erinevus oli see, et põrandat kattis parketi asemel vaip, mis kohe kindlasti ei jätnud sellest korterist nii soliidset muljet, kui see teine. Samuti, kuna tegu oli esimese korrusega, siis oli see aknast paistev aken kerkinud kaks korda kõrgemaks, mis peitis taeva kenasti ära ning valgust jõudis korterisse sellevõrra vähem. Muud tingimused olid samad. 

Kuna ma olin oma otsuse juba teinud ja see teine korter siiski nii sarnane oli, siis leppisime lepingutingimustes kokku ja pidin täna topelt-deposiidi välja köhima. topelt sellepärast, et mul ei ole kohalikku "Sotsiaal-kindlustuse" numbrit.

Kuuüürile tehti hinnaalandus, seega asi liikus õiges suunas. Alguses taheti minult saada juba veebruarikuu üüriraha (mis oleks olnud küll umbes $300, aga siiski). Ma ütlesin, et see mulle kohe kindlasti ei sobi, kuna ma enne märtsi nii kui nii sisse ei koli, siis ma ei taha enne seda ka maksta - oldi nõus praegune kuu vabaks andma, kui täna lepingule alla kirjutan.

Sain teada ka seda, et kui lisandub ka toakaaslane, siis tõuseb üür umbes 10%, mis oli natuke ootamatu ja väike tagasilöök, aga samas ega selle vastu just väga ei võitle ka. 

Leppisime siis kokku, et kell 16 sinna tagasi koos maksekorraldusega deposiidile ning selleks ajaks pidi tal valmis olema minu leping, millele alla kirjutada. Kell oli sel hetkel poole kolme paiku, kui ma sealt välja tulin. Läksin lõunat sööma.

Kogu selle aja painas mind see küsimus, et kas see on ikka õige, mis ma praegu teen. Kohutavalt raske oli oma argumente ritta panna, mis oleks õige ja kuidas siis lõpuks käituma peaks. Varjatult üritasin Suvile ja Brianile sõnumeid saata ja sel teemal arutleda, et selleläbi nende arvamust kuulda, aga väga palju see just vilja ei kandnud. 

Kui mul kõht täis oli saanud, siis tuli mul pähe küsimus, "Kas ma tõesti tahan selles korteris selle järgneva aasta veeta ning seda masendavat seina vahtida?". See sein oli vast rohkem põhjendus, aga ega see korter üldisemalt ei olnud ka just midagi väga ägedat. Jah, see oli normaalne ja elamisega probleeme ei tekiks, aga kas mul on tõesti vaja välja kolida oma praegusest kohast teise kohta, mis pole märgatavalt palju parem - vist siiski mitte. 

Siis sündiski otsus, et ma seda korterit ei võta ning otsin veel edasi. Tõusin lauast ning jalutasin selle kortermaja juurde tagasi ja teatasin, et mul ei ole võimalik siiski antud korterit võtta. Sellest ma õppisin ikka päris palju täna - peab ikka väga kindel olema, et see koht on õige, muidu äigad ja oigad terve järgmine aasta, kui halb valik see oli (mis pole välistatud ka juhu, kui alguses kõig super on, aga siiski). 

Peale seda läksin kooli ja laborisse harjutama. Vahetult enne saatsin Rachelile sõnumi, et ega tema ei tea oma piirkonnas kohta, kus otsitakse rentnikke vms. Samuti rääkisin Jaapanist päris lauluõpilasega, kes samuti otsib kohta ja toakaaslast - Hiroko. 

Rääkisime temaga täna, et kuidas ja mis ning praegu uurime mõlemad mingeid kortereid (nõudmised on meil üsna sarnased) ja vaatame kuidas kujuneb.

Üllataval kombel aga tuli Rachelilt vastus ja päris ausalt öeldes tegi ta mulle pakkumise, millest on väga raske keelduda. Nimelt elab ta väga kenast piirkonnas (kenamas ja paremas, kui Whitley ave. kohe kindlasti). Tibake kaugemal kui Whitley, aga lähemal, kui minu praegune koht.

Teema selles, et ta elab praegu $1500 kuuüüriga ühe magamistoaga korteris ning selle maksmine käib talle üle jõu. Ta on otsinud uut kohta, aga midagi odavamat, aga samas sobilikku siiski leidnud veel ei ole. 

Minule pakkus, et ma hakkaks tema korterikaaslaseks. Alguses ütles, et võiks üüri pooleks teha, aga kui ma ütlesin, et üle $600 ma minna ei saa, siis ta arvas, et ka see sobiks, kuna see igal juhul aitab temal seda maksukoormat oluliselt vähendada. 

Minu arusaama järgi pole asi küll otseselt võrdne, aga samas kuna tema tahaks sinna korterisse elama jääda, siis ma ju teatud mõttes aitan teda hädast välja (kuigi tema mind ka, aga see selleks) ja selleeest maksan siis vähem.. 

Korter pidi olema väga kena, avar, möbleeritud. Majas on bassein, jõusaal jne.. Ma lähen lähipäevil seda korterit vaatama ja kui see on tõesti nii kena nagu jutu järgi tundub, siis oleks küll vist rumal seda mitte võtta. Eks see kindlasti veel täpsustub lähiajal, kuidas ja mis toimub. 

Olen väga rahul, et otsustasin seda Whitley ave. korterit mitte võtta - oleks üsna masendav olnud..

Peale oma laboris harjutamist läksin ma kontsertsaali, kus toimus tänane klassikalise rocki LPW, seekord siis Zep'i looga. Minu üllatuseks oli seal täna väga vähe rahvast - internetis olid trummarikohad praktiliselt täidetud. Selles tunnis, kus mina olin aga kedagi kohal ei olnud seega sain kõik korrad ise mängida.

Pean tunnistama, et olukord ei olnud just kõige parem. Ma harjutasin seda lugu eelnevalt päris hoolega, aga kui laval mängima hakkasin, siis muutus olukord nii teistsuguseks, et kõik mis ma eelnevalt harjutanud olin, läks meelest ära. Tegin paaris kohas ka päris suuri vigu, aga viimasel korral mängides tuli juba päris kenasti - loo lõpp oleks veel lihvimist tahtnud. Tulemuseks 94.

See lugu kõlab lihtsana, aga korralikult ja Bonhamlikult ära mängida on päris keeruline - pean harjutama veel.

Nii palju siis tänaseks. Uutest juhtumitest juba järgmine kord.

Tsau.

Stanley LAs (vol 85) - "Kodu otsides"

 Hei!

Korn feat. Skrillex - "Get Up" (http://www.youtube.com/watch?v=cK8YSsjIaDs) - Täna lasi õpetaja meile seda lugu Digital Drummingus kui ühe näitena, kuidas kombineeritakse trummiloop'e (arvutiga tehtud rütmid) ning akustilisi trumme. Raske öelda, kas see konkreetne lugu nüüd kõige parem näide on, aga kõige halvem ka mitte. 

Esmaspäeval midagi peale kooli ja harjutamise ei toimunud, seega ma ei hakkagi sellel pikemalt peatuma. 

Mis puudutab koolitunde, siis täna samuti midagi mainimisväärset ei toimunud. Küll aga käisin ma kahe tunni vahel koos Nickiga korteri asja uurimas. Asjade areng on nüüd teinud väikese muutuse - Kui leidub hea ja soodne koht, siis kaalub Nicky oma praeguse lepingu lõpetamist (mis tähendab teatava summa maksmist)..

Kõigepealt läksime vaatama korterit, mis Brian oma tüdrukuga rentis omale. Korter on praegu juba nende kasutuses, kuid kuna neil veel mööblit pole, siis elavad nad veel hetkel siin minu juures. Korter ise on täiesti korralik ja ma tahaks omale ka sellist. Paraku nende majas vist hetkel (ja ka märtsis) vaba ei ole - Täna nende maja mänedžeri number ei vastanud - proovin homme uuest ja küsin igaks juhuks üle. 

Samal tänaval on tegelikult väga mitmel majal sildid väljas, et üürivad kortereid. Täna jõudsime selle põgusa aja jooksul helistada kahele neist. Mõlemat läheme Nickyga homme vaatama. Üks neist on kõikide eelduste kohaselt sarnane, nagu Briani oma, kuid see teine tundub olevat üsna uus ja vägagi korralik maja (võib arvata, et seest on samuti).

Selle kenama puhul saime telefoni teel juba teada, et kuuüür on $1295, mis umbkaudu $50 rohkem, kui ma olen omale maksimumi kehtestanud. Eks homme selgub - kui hinna sees on näiteks mööbel ja internet, siis võib-olla tasuks seda isegi kaaluda - peab rahastajatega läbi rääkima. Oleneb muidugi korterist endast ka. 

Kui neist kahest asja ei saa, siis vaatame veel ringi ja helistame veel mõndadesse kohtadesse, mis leiame. 

Peale lõunasööki lukustasin end 5 ja pooleks tunniks laborisse - Reaalselt hinnates oli puhast pulkade vibutamist vast küll umbes 4h jagu, kui arvestada 10min pause sesside vahel ning mõningaid mõttepause, aga harjutada sai.

Peale seda olin ma tegelikult üsna väsinud ja läksin Süstiku poole. Täna oli juhus, kus Süstikupiloot jättis ühe väljumise vahele, mistõttu pidin ma üle poole tunni ootama - tal oli vist tervis halb vms..

Üks huvitav asi, mis ma Delfist avastasin nüüd hiljem kodus olles - nimelt 29. veebruaril mängib Eesti jalgpallikoondis sõpruskohtumist El Salvadoriga ning see mäng toimub ei mujal kui LOS ANGELESes. Ma läksin kohe päris põnevile, aga piletihinda uurides (umbes $30) ei ole ma enam nii kindel, kas ma sinna siiski lähen.

Vot nii. Homme on meil bändiga väike prooviesinemine, kus peame vaid ühe loo mängima - seal otsitakse koolibände, kes esineksid nüüdsel kevadisel lõpuaktusel. Elame, näeme.

Olgu praeguseks!

Tsau!